Eesti
Neijingi Kool                                                            

IGA OLEND ON INSPIREERITUD JA

POTENTSIAALNE ERANDLIKKUS

 

pdf

Suur Loov Müsteerium… viib meid küsima midagi, mille kohta meil ei ole… vastust; nagu näiteks: Miks? Milline vajadus -vajadus?- oli Loomingul luua algus Elule? Miks? Mille jaoks?

 

Vähearenenud teadvuse küsimused, kindel see, kuid… vajalikud.

 

Kontempleerides lähimat Universumit -või nii kaugele kui me oma võimekusega suudame-, siis leiame suure hulga helendavaid, säravaid ja tumedaid manifestatsioone.

 

Ütlevad… -täpselt nii-, ütlevad astronoomid, viimastes kirjutistes, et iga korraga saame olema Universumis aina enam üksi.

 

Jah. Nad kinnitavad, et ekspansioon on järjest enam avaram ja kasvab kiirus, millega laienetakse. Ja sedamööda me eraldume iga korraga aina enam teistest taevastest elementidest, valgusest päritolevaist - kokkuvõttes, ”tähtedest”-. Ja et, sellega koos, 200.000 -või midagi sellesarnast- aasta sees -väheste!- oleme siin või seal, ümbritsetud lihtsalt -lihtsalt?- tumeaine ja -energiaga.

 

Üksi.

 

See võib olla, selline visooni või planeering, mingi lugu, muinasjutt; nüüd, kus üksindus nii palju muret tekitab, ning juba sama tähtsaks kui stress, ülekaal, suitsetamine, alkoholism on saamas … - see inimtervise “hitt paraad”-.

Kas võib olla…, kas võib olla, et see üksindus on tulemuseks sellele tormakale põgenemisele  ekspansioonis oleva Loomingu eest…? Või ei ole sel midagi pistmist sellega?

 

Aga pöördume meie palvusliku küsimuse juurde tagasi:

 

Mille jaoks…? Milleks luua see kompleksne ja tundmatu süsteem, mida kutsutakse “Eluks”? Ning mille sees meiegi end leiame.

 

Elu, milles, teadlikult, omame võimet seda väärkohelda, lõhkuda, manipuleerida, juhtida, kontrollida…”travestiiditseda” sellega…

 

Seda sõna ma ei tea kuidas rakendataks, aga… aga see ei ole mingi apellatiivne süüdimõistmine või pahatahtlikkus, ei. Travestiseeritud elu peab olema midagi sellist, nagu “ekslik elu”, näiteks: isegi ei teata, et ollakse elus; või kui teatakse, siis ei söendata seda elada.

 

Hea küll! See oli vaid nii möödaminnes, ei midagi enamat.

 

Võib-olla on tõsi -võib-olla, rohkemate andmete puudumisel-, et inimliik  on eriliselt dramaatiline, kaootiline ja traagiline; lootusetuse märkidega ja väga vähese -iga korraga aina vähema- huumorimeelega, ja loomulikult, vähema mängulustiga.

 

Mis vajadus oli Loomingut niivõrd komplitseerida? Võinuksime olla üks planeet enam, nii nagu paljud teisedki. Aga, mispärast?

 

Ja hiljem -sellise peene mängu juuures- luuakse ühiskondi ja hävitavaid struktuure, väga suure potensiaaliga, mis muudavad ükskõik missuguse originaalsuse ürituse -väljaarvatud erandid, väljaarvatud erandid!- varem või hiljem absorbeerituks… ja need pöörduvad pealesunnitud, loodud kaanonite juurde, et juhtida, kontrollida, manipuleerida inimest sellesama inimese vastu.

 

Lihtsad ütlused nagu “Jõuludeks mine ikka koju” või “On kättejõudnud Puhkus”, või ükskõikmissugune teine banaalsus, mobiliseerivad miljoneid olendeid.

 

Ka kõige minimaalsem originaalsus on taga aetud, kritiseeritud, süüdi mõistetud…

 

Ja on kritiseeritud ja tagaaetud ja vaatluse all nende samade poolt, kes moodustavad “erandlikkuse”. Kahtluseta, on nad väga nakatunud… kaasaegse elustiili jõu poolt.

 

Palve Tähendus küsib meilt: Kas on mõtet mingil erandlikul vastuhakul, selle monumentaalse kahjustuse ees, mis liigil lasub?

Jah! Jah on küll; olgugi et tuleb arvestada nakkusega, Lihavõtetega, ekvinoksiumiga, suvega, Jõuludega… ja puhkustega, loomulikult!

 

Kas tekkis -no nii lisamärkusena lehekülje all-, kas tekkis, see puhkuse lugu, Jumala puhkamise tagajärjena? Nagu puhkus pärast seitsemendat päeva… Kas sealt tulenebki vajadus puhkuse järele? Seega, mida siiani on tehtud on olnud väga väsitav, väga töörohke, väga… väga ränk!

 

Kas tõesti usutakse… -on võimalik uskuda- et Looming puhkab? Töötab rängalt… ja vajab puhkust?

 

Või pigem, selle erandliku Elu Loomise idee tõttu, Müsteeriumite Müsteerium asetub teistsugusele positsioonile…?

 

Ta ei lähe puhkusele. “Ta poeb peitu”,

 

Ta ei puhka…, sest ta ei väsi.

 

Ta on vait.

 

Ta hoiab alal oma  Müstilist Kohalolekut…, justkui oodates erandit.

 

Kindlapeale on ta lepitamatu vulgaarsusega.

 

Ja on nii, et… ükskõikmissugune ELU väljendus omab erandlikkuse potentsiaali. Mis oleks justnagu öelda, et, Loomingus, on asjasse segatud Looja!... ja ta panustab! -ütleme, et ”vähemalt”- oma Inspiratsiooni.

 

Ja ütleme ”vähemalt”, et leida ühte sõna, mis võiks olla tasemel. Ja niiviisi võiksime öelda, et iga inimkonna olend on Müstilise Looja poolt inspireeritud olend.

 

Ja me kanname seda inspiratsiooni. Ja see muudab meid potentsiaalselt ”erandlikeks”. Ja see annab meile võimaluse ka vastavalt sellistena tegutseda! Aga Müstilise Loomingu optikast lähtudes!

 

Kuid mis toimub? Ah!, ei. Inimkonna olend võtab selle Jumaliku Inspiratsiooni vastu -resümeerituna- ja rakendab seda omaenda kasu-, tulu-, võidu teadvuse heaks…

 

Usub -oma põhjenduse baasil-, et see inspiratsioon, mida ta omab oma erandlikuks olemiseks on TEMA OMA! Ja selle baasil, ta jumalustub, nõuab, kindlustab. Ja tal on asjad selged…

 

Kuid tagapõhjal -ja ka esiplaanil- on väljakutse Loomingule.

 

 “Kas juhuslikult… sina või sina või sina, usud, et sinu inspireeritud sõna, või ilu või võime või võimalus… on sinu talendi, sinu jõupingutuse, sinu töö tulemus?”.

 

 

Kuid jah. Enamus nii mõtlevad.

 

Olgugi et mingi lihtne arutlus võiks meid viia ütluseni: ”No kui tegelikult on nii, kuidas siis sinu erandlikkuse potentsiaal on nii kehvakene, et… ei ole teostatav? Komistab, kukub, eksib… petab, valetab, varjab!...”.

 

Loomulikult! Kõik see toimub tõenäoliselt usurpatsiooni tõttu, milleks olend oma inspireeritud ja potentsiaalse erandlikkuse muudab. Ta ei lase séllel inspiratsioonil, kui sellisel, liikuda Jumaliku referentsi tähenduses!..., vaid ta võtab seda kui omandit. See, millest justkui leiutatakse ”saatus” või ”vaba ja vabavalikuline otsus”.

 

Võib-olla, see erandlik inspireeritud potentsiaal, mis igal olendil on, on Loova Müsteeriumi väljendus, mis näitab end -ja siit ka elu- igas olendis kui väljendust TEMAST ENDAST. Ja niiviisi, samuti nagu seda on näha galaktikates, nende kogumikes, fantastilistes ja vaatemängulistes Universumite nähtustes, niisamuti näitab see end kordumatus Elu toimimises.

 

Ja see näitab end teda (elu) inspireerides… või inspireerides olendeid, selleks, et need kontempleeriks Loovat tegutsemist! Et nad usuksid!... loovas tähenduses, ja looksid!... animistlikus tähenduses; nagu hinged!

Et lõpetataks tahtmine olla kasutatav ja minemavisatav mateeria, et antaks nõusolek iseenda armastamisele… kui erandlikult inspireerivale voolule!!

 

Lõpetatagu iseenda petmine sõnades ning kõrvalepõiklevates ja vähe selgetes seisukohtades.

 

          Ning et võetaks omaks  viibimine Universumis!..., teadmises, et “palvuslik sündmus” on oma olemuselt ressurss, et leida end koosolevana inspiratsiooni essentsiga, ja potentsiaaliga, mida too meile pakub, et suudaksime kontempleerida Loomingut.

 

Selles tähenduses, selliste elementidega, on võimalik, et palvetamisel on oma inspiratsioon –”omaenda inspiratsioon-, mis ütleb iseendale, mis vastab -ilma palumata-, et niiviisi tunda end tõeliselt erandina ja ka niiviisi tegutseda!

 

Nii et siis võiksime öelda, et kui me seame and valmis palvetama, siis see on meie inspireeritud potents, mis referentseerub, läheb unisooni oma pärinemisega.

 

Lihtsamalt öeldes: Jumal saab Jumalast väga hästi aru. On vaimusugulased. Ei vaidle, tülitse. Ei provotseeri, ei kadetse.

 

Ükskõik milline on vorm, milles Jumalik end esitleb, kui see vorm otsib moodust minna ühele lainele Müsteeriumiga, siis nad ei vaidle, tülitse. See on kummaline! Ei peteta! Ei valetata!

 

Kui Jumal on näoga Jumala poole, siis tema nägu särab; sulandub; ta muutub kestvaks inspiratsiooniks.

 

Ja ta inspireerib meid!... Ning eemaldab meid vulgaarsest, eraldab meid ebaausast, ta asetab meid ilusse.

 

Ta innustab meid kunsti juurde, et selle vibratsioonis võtaksime omaks ARMASTUSE, ARMASTAMISE enam kui ilmselge tema inspiratsiooni väljenduse ja kui kõige veenvama vormi inimolendite ühenduseks.

 

Iga inimkonna olend, oma inspireeritud sisu tõttu -erandlik-, kui ta selles tundes, suunas tegutseb, siis leiab ta motiivi elamiseks… teiste inspiratsioonide referentsides, mis püüdlevad tõeliselt erandiks olemise poole.

 

Nii et siis ARMASTUS, ARMASTAMINE… oleks midagi sarnast Inspireeritud Kohaloleku avastamisele teises.

 

Ja ”iseenda armastamine” kuuluks endale aruandmise juurde, et teine märkab meie inspireeritud potentsiaali.

 

Sel juhul, kui nii oleks -või kui nii on- siis “Iseenda armastamise” hedonism on vaid üks kaval võte “hedoniseerumiseks”, personaliseerumiseks, individualiseerumiseks ja langemisest igapäevasesse ja kurnavasse tragöödiasse, draamasse, lootusetusesse või lakkamatusse rahutusse.

 

-Jah. Aga, seega, kuhu jääb siis eneshinnang? Nii moekas! Armastada ennast, kui märk hoidmisest, hoolitsusest ja …

 

-Jääb tarbimisse, seal kust ta tekkis.

 

Elu avastab oma Armastuse suuna, tähenduse siis, kui ta ARMASTAB, mitte siis kui  ARMASTAB ISEENNAST.

 

Kui me tegutseme sellel positsioonil, siis ei saa olema kahtlusi, otsustamatusi ja pidevaid muutusi, tüüpilised eksinud olemisele; tüüpilised, võib-olla, üksildusele -millest rääkisime alguses-.

 

Kui inimene tunneb, et ta on ära eksinud, siis  läheb ta segadusse, räägib enesele vastu, vingerdab -või ka ei- või mõtleb et jah, sel juhul kui…

 

Kui ta on ARMASTUSES ja teab, et teda ARMASTATAKSE…, siis ei ole ruumi segaduseks.

 

Ainsaks kasuks on… rahuldus.

 

 


ARMASTUSE EES TUNTAKSE HIRMU

 

pdf

Kontempleerides inimkonna tundmusi, on võimalik, et -väljaarvatud eranditel- Alguses -mis oli Manifestatsioon-, oli inimolenditel paradiislikke ressursse ja vahendeid, mille sees areneda.

 

Tõenäoliselt oli nende teadvus… “täielikult Loodu suunas”. Öeldes nii, ei olnud eraldatust Müstilise Looja ja tema Loova väljenduse vahel.

 

Hiljem juhtus midagi. See “midagi” saab püsima Müsteeriumi orbiidil, aga võime läheneda olukorrale sõnadega… ja öelda, et see asus “sõnakuulmatuse” sagedusel.

 

Alates sealtmaalt, jätkuvuse, kontinuiteedi teadvus Müsteeriumist kuni Manifestatsioonini hajus. Jätkas eksisteerimist, sest… selle jaoks oli vajalik jätkuv, kestev Loov abistamine. Aga loodu teadvus ei… võtnud Jõudu enda omaks ja hakkas seda lokaliseerima päikesesse, kuusse, tähtedesse… See hakkas kaotama mitte-materiaalset ja juurde võitma materiaalsust. Hakkas ”antropoformeerima” Loovat Müsteeriumi… ja suhe muutus ”petitsiooni” sarnaseks.

 

Jah. Paluti ja paluti: saaki, jahiõnne, ilusat ilma…

 

Ja vahel näis, et oli kokkulangevusi ja teistel puhkudel ei. Ja iga korraga aina enam inimolend hakkas usaldama iseenda ressursse, oma vahendeid, oma võimeid, oma aliansse!

 

Ja aina vähem vajas ta referentsi Loominguga. Ta asetas referentsi iseendasse. Ja olemine ”tema näo ja kuju järgi” liikus temasse, tema oli kogu ülejäänu kuju ja sarnasus.

 

Ja teatud sagedusega just nii juhtubki, kas pole?

 

Hiljem seati kiiresti sisse järgnev…: ”see, kes ei ole minuga, on minu vastu”;  ja seega… ei olnud võimalust dialoogiks.

 

See “täielik” Loova Jõuga ühel lainel olemine, peale selle lahustumise ja ähmastumise, hakkas muutuma… -ressursside ja saavutuste, mis inimolendil oli, avastamise baasil-, see hakkas muutuma… tahtmisteks, ihaldamisteks.

 

Jah! Oli ilmselge, et ei olnud võimalik elada absoluutselt eraldatuna: ei olnud inimolendil piisavalt vitaalset konfiguratsiooni autogeneesiks, kuna ta vajas… kõike.

 

Tänu sellele… -juba ähmastunud- Loova Jõu ja tema vaheline suhe, Paradiislike Manifestatsioonide Alguste algusest, muutus tahtmiseks;  mina ”tahan”.

 

 “Mina tahan seda”… Mina tahan toda”… “Mina tahan seda kolmandat”…

 

Ja see tahtmine muutus Võimuks.

 

”Kuna ma tahan seda ja teist, ja ma saavutan selle,  oman seda… ja mul on tänu saavutatule hüvitiste, tasude süsteem”.

 

Sel moel, et animuse suhted hakkasid konfigureeruma ja konfigureeruvad põhiliselt baasil…,  milleks on saavutused, milleni olen võimeline jõudma, mis mul õnnestub, mida  suudan omastada, enda omaks teha.

 

“Tahtma, ihaldama”.

 

“Jah, ma ihaldan sind palju, aga see mida ma sinust tahan on see ja see ja too ja too”.

 

”Oh!, jah, ma ihaldan sind tohutult, kuid see, mida ma tegelikult sinust tahan on see, too ja see sealt kaugemast kaugemal”.

 

Ja tahtmiste, ihade, omanduste vahel jagunetakse, võideldakse, vastandutakse!...

 

 

Üleolek, mida Looming oma lapsukeste suhtes omab, on… lõputu. Ja selles lõpmatuses, ja nii paljude tahtmiste vahel, särab hetketi… Armastus; mis ei oma, ei protesti, mis ei nõua, mis ei palu; mis ei tee midagi muud, kui seab end valmis enda pakkumiseks, teenimiseks, enda andmiseks.

 

See habras vibratsioon kiigub, tasakaalustub… ja muutub peegliks tahtmise, iha ees.

 

Kas peab valima, otsustama armastuse ja tahtmise vahel?

 

No kuulge! Globaalselt võttes, otsus, mis praegu püsib on tahtmine!

 

See, mida praegu soovitakse on kindlus, soovitakse sääste, tahetakse…, see on täismäng, ilma jõupingutuseta; täismäng, midagi pakkumata.

 

Mis peaks inimest valvsusele kutsuma, Palvuslikust optikast lähtuvalt, on kriteeriumite puudumine…; teada, kas ollakse tahtmise või armastamise lainel.

 

Ja teiste asjade vahel seda kriteeriumi olemas ei ole, sest neid kahte võimalust aetakse segamini, justnagu need oleksid  üks ja seesama. Ja ei.

 

Inimkond on hetkel sõltuvuses oma saavutustest, oma tiitlitest, oma preemiatest, ülistustest temale, oma võitudest…; oma kindlustest, oma omanditest.

 

Ja Armastus on, kokkuvõttes…, vähe rentaabel.

 

Ta ei võida, ei ole nõudlik, ei ole impulsiivne, ei ole possessiivne…

 

Ta on nagu Meri (hisp keeles: amar-armastama, armastus; mar-meri): on kohal, püsib; laine saabudes alati erinev; alati ootamatu oma hoovustega tegutsemisel. Ja kuigi me teame seda kõike, on palju peidetut, nagu Müsteerium.

 

Tahtmine oleks sarnane jõgedele.

 

Ja Armastus oleks ekvivalent Meredele.

Inimene vallutab jõgesid, seab end sisse nende teedel, künnab meresid ja… ja sellest jääb nostalgia lõputu ookeani järele, mil ei ole limiite.

 

See muutub põhjatuks, mõõtmatuks.

 

Kuid jõge ta kontrollib küll, domineerib seda, paneb sinna tamme, kuivatab neid, muudab suunda… Ta saab sellest kasu, tulu, võite.

 

Ka Merega ta üritab -ja saab kasu-, kuid… see ei ole nii vormitav, nii muudetav. On võimalik saada tema ressursse, kuid… tema kohalolek ja püsimine ¾ planeedist on nagu jumalik jälg Armastusest, Armastamisest.

 

Kuid, vaid parimal juhul, näib, et inimolend julgeb navigeerida… nägemata Meres Loovat Peegeldust, panustamist algupäras olemisse ja vibreerimisse meie eellastes.

 

Armastuse ees tuntakse hirmu.

 

Jah; sest… seda ei saa juhtida, manipuleerida, omada, kinni võtta, endale hoida, kõrvale panna…

 

On kergem ”võita”… tahtmise ja Võimuga, mida see võib genereerida.

 

***



PALVUS

 

pdf

On kõlamas heli..., mis väljendab valu, piina, nappust, puudust, nälga…

 

On kõlamas heli…, liigi sees, mis kannatab sõdade, migratsioonide, võimukate ähvarduste, uute ja vanade õitsvate hirmude all.

 

Näiks nagu Universum oleks juba lahkunud… ja meie oleksime nagu jäänud mingisse kohta, vaikselt, liikumatult!, meie endi holokausti ootuses.

 

Sest mööduvad aastad, mööduvad generatsioonid, ja ikka kerkivad üles… obsessiivsed teod, otsustamatused, selgusetused, lootusetused…

 

Meile näib –“meile näib”-, esmapilgul, et oleks väga ülepingutatud… öelda, et inimkond on kõikides nendes protsessides sees. Kuid… kui me uurime lähemalt ükskõik missugust olukorda… ja kontempleerime muretsemisi, obsessioone, vimmasid, eelhoiakuid…

 

Ja me räägime nendest kohtadest, kus valitseb rahu -rahu?- , kel on ressursse, kes ei migreeru, kel on tööd…

 

Kuid uurides lähemalt inimesi, kes lähevad oma bussi, trammi või metroo peale või liiguvad omaenda liiklusvahendiga, neid kes hoolitsevad muru eest, kel on siiamaani alles unistus väärikast pensionist, kui nad pensionile lähevad…, ja kui parimal juhul see nii lähebki, ja kui need ongi need muretsemised, siis küll näib, et Universum on lahkunud. Ta väsis meid ootamast!… ja jättis meid siia, kõrvalejäetuna, ankurdatuna! Kuna puudu oli julgusest, vaprusest, kirest, otsuse vastuvõtmisest, ”riskimise” julgusest!... Hirmust läbikukkumise ees, ”instinktist võimu järele” tõttu -kuna, kusagile jõudmata, hakkab inimolend end tundma läbikukkununa-.

 

Kas tõesti on meid jätnud siia, Universum, ja ise  ära läinud?

 

On helisid, on kuulujutte. Ja nende helide ja kuulujuttude -millest me just kuusime- vahel on samuti olemas mingi radiatsioon, kiirgus, mingi vibratsioon!, baasilt… -baas-radiatsioon, baas-vibratsioon- , mllel on Palvuse vorm.

 

Vibratsioon… Radiatsioon… Palvus.

 

See on… paindumise akt meie meeli liigutava situatsiooni poole, meile murettekitavate situatsioonide ees.

(sõnademäng: plegaria- palvus; plegarse-painduma)

 

Kuid painduda tähenduses, et… luua uusi situatsioone, mis võttes omaks eelnenuid, oleksid võimelised genereerima uuendusi.

 

Ei ole ruumi kurtmistele, sest kaevelda oleks vaja iseenda üle.

 

Ja nüüd!... ja nüüd ei ole kedagi, keda süüdistada…, sest kui nii toimitaks, oleksid kõik, igaüks süüdi.

 

Palvused, mis lisaks paindumisele, lisaks aktsepteerimisele, lisaks uue perspektiivi, uue teadvuse otsimisele, väljendaks lisaks piina, vaeva!

 

Jah; tõenäoliselt oleks see “sapiensist” tulenev piin, vaev, see, mis valu teeb, milles suures osas oleme vastutavad kõik, inimkonnana; need on need, kes seda segadust, rahutust tekitavad. Ja meile… vaeva, piina valmistavad.

 

Sest tõenäoliselt ei saa ma seda enda arvele kirjutada!, kuid kindlapeale võin identifitseerida teisi, kes -samuti inimesed nagu mina-  on arendanud seda saavutuste, vallutuste, võitude, ängistuste, karistuste, jälitamiste tahku…

 

Ja põhjustab vaeva, piina! Piina, sest, pannud valmis oma ressursid naudinguks, on jagamine, rõõm, kuulamine, meeldivustunne… jäetud peaaegu et… hullumeelsuse sektorisse. ”Peaaegu et hullumeelsus”.

 

Palvused, millel on lisaks … uskumatuse värving; vähese usu värving. Kuid, inimkonnana, jõutakse sellele hetkele järjest lähemale.

 

Samuti on selles palvuses teatud pettumus.

On veel lisaks kahvatuse puna -mitte vitaalsuse punapõsksus-…, dekatentlik!

 

Ja samuti valitseb, kui vahelduv valgus, tunne, et ”ma ei ole võimeline”, kuulutades end kasutuks, lahtiütlemine oma…

 

Palvus.

 

Ja on möödas, ja võib olla veel möödumas… Loov hiilgus; mis jätab oma kulgemise teele suudluse, mis on täis värsse, et suudaksime jätkata…

 

On võimalik, et veel!, tänu Armulikkusele, hoitakse alal ühte sekundit lisaks.

 

Ai!... Rappuvad, rappuvad elud…, mis ei tunne end hoituna, kuid mis ka ei hoia.

 

Ai! Ja vappuvad armastused, mis, hetketi, ärkavad -hetketi-… kuid kiiresti peitu poevad.

 

Peidus kurtmiste varjus, neid on kuulda… On vaja jõupingutust, et meenutada, miks nad siin on, nagu metronoom, mis rütmi märgib.

 

Võib-olla, saatmas… seda palvust, mõni pisar tahaks langeda.

 

Tal on häbi.

 

Kehad… kaaluvad veidike rohkem! Palvus, hetketi, muutub… rusuvaks.

 

Ja üks raugev toon, ent saatjaks ohe!, lõpetab palvuse.

 

”Üks raugev toon, ent saatjaks ohe, lõpetab Palvuse”.

 

***

 



HALASTUSE ALLIKAS

 

pdf

Uus inimkond… leiab end idanemise ja enda miniatuurselt näitamise faasis, laiali puistatud ja avaratel aladel…

 

Nagu uus, noor seeme, juurdumas täpsel hetkel ja kõige ettenägematumas kohas.

 

 Ja öeldes ”uus”… on see püüd väljendada inimkonna enamuse enamust, kes liigub, kes tormab, kes tekitab ärevust, kes keelab, kes karistab, kelle tormakas põgenemine viib teda sügavikkudesse.

 

Palve Tähendus näitab meile… inimkonda, kes taganeb, ütleb lahti oma põlvnemisest, taganeb Loomingust; kes kaitseb end oma ohvrilaua ruumide saavutustes; kes tunneb end parema maailma loojana.

 

Kuid tema müoopia, lühinägevus taandub… osaliste hävinguteni, mis muutuvad üldisteks, ilma et see looks resolutsiooni, lahenduse solidaarset keskkonda.

 

Kõige selle keskel, Loov Teadvus, Müsteerium, annab meile märke selle uue, värske seemne kohta, mida peab hoidma, innustama, tema eest hoolitsema…; et too oleks teadlik kust pärineb…; ning hoiaks alal ustavust ilmutatule, loodule. Et oleks teadlik oma vajalikust loomingulisusest kaunis, ilus, läbi kunsti. Valmisolekus ükskõik missugusele sündmusele ja ei variseks kokku kurtmise all…; et ta oleks ajatu, et oma idanemise, oma arengu jooksul, oma loomist manifesteeriks, omaks kindlust oma algupära, pärinemise ja oma funktsiooni kohta.

 

Kõik see esindab midagi uut, kui seda ellu viiakse. Sest samuti on sarnane keelekasutus tormakal võimu põgenemisel; ning mis  näitab end näiliselt kaastundliku või solidaarsena või kaitsjana… Kuid teame, et need sõnad on õigustus suurema kontrolli säilitamiseks.

 

Uue tugevus paikneb selles, mis talle ilmutatakse, mida talle näidatakse, mida avastatakse, mida interpreteeritakse; ja, tulemuseks, endaga kaasa toodud tunnistuse andmise näitamine ja ellu rakendamine.

 

Selle seemne juures on märkimisväärseks tema Usk, tema Kuuletumine Märkidele…; tema teadvuse kindlus oma eluvõimelisusest, teostatavusest tagaajamise, kimbutamise, marodöörluse, kiusatuste, hoiatuste, hirmude ees…

 

Ta näib ütlevat:

“Ei! Sa ei ehmata, kohuta mind oma kindlustamise hirmudega! Ei, sa ei ahvatle mind oma tormakate naudingutega ja veelgi vähem oma tõotatud õnnedega, laetud võimu ja lõksude poolt. Ei.

 

Ma ei aktsepteeri münte kui tasu, sest see on minu enda tahe järgida oma ideaale: neid, mis mulle on omistatud minu annetes.

 

Ei. Ma ei lange võrdluste lõksu; nendesse silmakirjalikesse kadedustesse, mis nõuavad minult parimaks olemist!, rohkem! ja suuremalt! Üritan olla see, kes ma pean olema. Ja ma olen kindel selles tundes, mida tunnen ja minu jaoks on  olemas vajaminev abi.

 

Ei! Ma ei kuku saavutuste lõksu ega uhkelda, hoople sellega, mis see mulle annab.

 

Minu meeltes ei ole… valetamist, kui strateegiat. On välja ütlemine, vajaliku otsuse paindlikus armastusväärsuses!

 

Ei; ma ei vaju halva tuju küüsi, armastuse puudumisse, raevu, vimma, ”silm silma vastu” ja ”hammas hamba vastu” kergelt tekkivasse kiusatusse. Sellest on juba küllalt saanud.

 

Minu teadvus on olla vaimselt tundlik hingus, mis annab mulle armastatud olemise tundmise olemuse!... ja reflekteerida, peegeldada seda konditsiooni kogu oma tegevuses.

 

Ei. Ma ei kuku lipitsemise, pugemise, progressi, saavutuse kergesse kiusatusse; või oma võimu tühisusse.

 

Ma ei ole võim. Olen teenimine.

 

Ma ei õigusta vägivalda kui “viimast vahendit”, olgugi et pean sellega koos elama.

 

Saan oskama end teostada rahulikkusest pärit dialoogi ressurssidega, käratult. Ja ma saan oskama olla meditatiivses hämmingus ja palvuslikus intiimsuses.

 

Ei ole minu tundmuseks isoleeritus, kuid küll ma pean end alal hoidma, säilitama.

 

Ei ole minu tegutsemiseks vastandumine. Enne seda pigem põgenemine; pigem alla andmine, alistumine”.

 

Kuulates neid avaldusi, proklamatsioone, võivad need tunduda… lapselike aliansside ülistamisena. Kuid nad ei ole seda. Pigem on need appihüüded sügavast abi sisemusest.

 

Pigem on need julgused tundmatutes seiklustes.

 

Pigem on need… lootuse hüüud.

 

Kuid küll on need… referentsi deklaratsioonid; ettepanekud igapäevaseks tegutsemiseks…, mis kuuluvad meie olemuse juurde.

 

Kuid võimuka, kadeda ja vägivaldse elustiilil on niivõrd avar, laialdane kasutamine, et sellel süsteemil on lõputult ressursse propageerimaks “kõige tugevama”, “kõige julgema” ideed -kokkuvõttes “kõige võimukamat”- kui Elu identiteedi väljendust.

 

Ja see propaganda, mis sellest tuleneb, on… vahel peenekoeline ja teistel puhkudel nii vägivaldne, et…, või sureb iseenese üritusest või siis klammerdub selle külge.

 

Siit ka see, et olend peab tegema tööd “valikulise poorsusega”…, tehes vajalikku ja selgepiirilist vahetust, et vältida vastandumist ja, ennekõike, mitte kukkuda domineerija domineerimise rolli ja muutuda ise dominandiks.

 

“Domineerija domineerimine ja muutuda ise dominandiks. Domineerija domineerimine ja muutuda ise dominandiks”.

 

Selle inimkonna ülekaalus olevaks märgiks on kõrkus, ülbus; ja see imbub sisse väga erinevates vormides: hoobeldakse kunstiga, koketeeritakse iluga, toidetakse tundeid, afekte, pakutakse välja emotsioone, salatsetakse vaidlustes… ja väliselt näidatakse end õilsana, üllana… vaevas, piinas.

 

Ülbus muutub tugevaks kuni jõuab mingi kena dimensioonini, mingi rõõmuhetkeni.

 

Ta muutub kohalolevaks ülistades egokesksust, et kindlustada oma kestvat kohalolekut.

 

Ai!... Ai! Ei ole kerge navigeerida sogastes ja petlikes kõrkuse vetes.

 

Ai! Kui lihtne on langeda olendil -ja seda uskuda-, et see on parim laev, mis vetel kulgeb, teadmata, et lämbumine, uppumine on ähvardamas.

 

Ai, Halastuste Halastus!, mis voolab välja… Müsteeriumist; kes sa purskud ammendamatu allikana.

 

Jah. Nagu ammendamatu allikas, tahame olla sinu rüpes…, et teada katkematult, milline on meie päritolu, meie juht… ja meie ettepanek.

 

Ai! Ja kui hirm ja lootusetus pitsitavad, teada, et Halastuse allikas… leevendab, teeb valvsaks!, aitab.

 

Ei ole kohta kergelt tekkivale loidusele, ega ka mitte situatsioonist tingitud käegalöömisele…, ega kõikidele õigustustele, mis ainult kinnitavad ülbuse lodevust.

 

Halastuses.

***