Eesti
Neijingi Kool                                                            

VÕRDLUSSTANDARDID

pdf

Ja oma müstilises suuruses pakub meile kaitset.

Ja oma ootamatu kaitsega tõukab meid tagant.

Ja oma lõputu läheduse ja kaugusega sosistab meile.

Ei mõista hukka! Ei kohtle halvasti. Ei aja taga…

Õpetab. Näitab. Üllatab. Hoiatab. Soovitab…

 

Ja nii jõuab inimolend oma maksimaalse täiuseni, maksimaalse täiuseni, kui… ta usaldab kohtumist kirjeldatud raamiga. Kui aga vastupidi keskendutakse oma ressurssidele, oma võimetesse, oma arvestustesse, oma eelistustesse ja oma omanditesse, on tee segane, nürimeelne.

Viib teadmata kuhu ja… kulmineerib oma omandites, oma valdustes ja oma kaitsetes, mis muutuvad rünnakutesks, kui jõuab üleolekuni.

Tundub –planeerides selliselt tänast Palve Suunda- , et on lihtsam nõustuda, kohustuda protsessiga ja olla tähelepanelik oma põlguste suhtes ja valvata austuse lugupidamise üle.

Inimolendi võrdlusstandardiks ei ole tema täiuslikkus, ei ole tema diivalikkus, ei ole tema teadmised.

Kui võrdlusstandard pannakse paika toetudes oma kriteeriumile, oskamata paigutuda asetuda universaalsesse võrdlustandardisse…allutakse –“orjuse” tähenduses- sõnadele, reeglitele, joonlaudadele, tähtedele… Võtab… võtab standardiks etaloniks teiste tehtu või pealesurutu.

Kui kuulad oma häält, ei kuule kunagi teiste hääli ja veel vähem… Loomingu helisid.

Kui võrdlusstandardid luuakse oma teadmistele toetudes, inimene kordab ja halvasti –kordab ja halvasti- , inimlikku prototüüpi, mida on juba korratud ja halvasti!

 

Ükskõik millist tööd peab ka teostama, kui otsime võrdlusstandardit, peame alati arvesse võtma, et sel oleks universaalseid omadusi…; mis ei alluks isiklikule huvile või kehtestatud standarditele.

Kas saab leiutada kopeerides? Või tegelikult,… kopeerimine on kopeerimine ja ei ole leiutamine?

See tundub väga ilmsena, aga ei ole seda.

Ja poeet üritab luuletada kooskõlas oma eluaja poeetide generatsiooniga; ja muusik üritab musitseerida kooskõlas musikaalsuse võrdlusstandardiga, mida kogeb; ja arhitekt ja meedik… -ja nii edasi-, igaüks jääb oma geto orjaks.

Kui kellelegi, kui kellelegi tuleb pähe, sest teda inspireeritakse, sest keegi kunagi vabaneb ja ei allu hetke moele või “nii tehakse” aja türanniale, siis alguses tõugatakse ta kõrvale; alguses on see sobimatu. Kui püsib, kui paistab, et äratab huvi, sest eelnev on oma aja äraelanud… , sest enam ei taluta kordamist, siis vahetatakse dimensiooni.

Kui ilmuvad karvased Beatles-id, ei arvanud keegi, et sellest saab uus, uuendav dimensioon. Aga eelnev oli juba absoluutselt dekadentne. Seksuaalne repressioon oli juba täiesti ressurssideta… Ja ilmub uus paradigma. Ja sellest hetkest, sümfoonikud, grupid ja rohkem gruppe ja rohkem gruppe… hakkavad kõik kopeerima kõike. Loomulikult! Kopeerivad ja kopeerivad ja ei ületa koopiat.

Kui diktatuurid, “vabastajatega”, saavad moeks… oli au olla diktaator, nagu seda oli Simon Bolivar. Vabastaja diktaator? Kuidas on see võimalik? Kas diktaator või vabastaja. Aga ei: on “vabastaja diktaator”.

Kõikjal tekivad diktatuurid. Valitsus ei saanud olla muud kui diktatoriaalne. Kuni ilmub –oli juba olemas- jalutades demokraatia; tekib –kuidas muidu- proletariaadi diktatuur… ja luuakse sotsiaalsed, ajaloolised skismad, mida kõik teavad. Ja nii osaleme demokraatia allkäigus, lagunemises, pidevas korruptsioonis… Ja kindlasti tekib teatud piirini… kompetentne tehnokraatia.

Veel mitte väga ammu oli idealistlikke ideaale! Ja neid imetleti –teatud maani, loomulikult-. Aga raha praktilisus, majanduslik ilmselgus, “sa oled väärt nii palju, kui sul on” peale surumine; tulu…

Kus on teoreetikud? Kus on –olgu mistahes ideoloogiaga- majanduslikud tulemused, mida pakkuda? Nendeta pole midagi pakkuda.

Ja nii võime näha, kuidas paljud ja paljud tendentsid –kõik orjastavad- , mida juhib inimlik tarkus, saavutavad ainult ebamugavust, rahutust, pinget…

Palve Suund soovitab meile, näitab meile selle väikese suure näidete dimensiooniga, et me vajame standardeid, mis ei toetu eelneva hävitamisele, sest me võtame nii üle mudeleid, mida ka hiljem põlastatakse.

Kui me liigume, muutudes, universaalstele standarditele ja mitte natsionaalsele või isiklikule või individuaalsetele egoismile toetudes, siis idealism areneb vastavalt loovale, loomingulisele standardile, keskkondadega suhtlemise vajadusele, et otsida tasakaalu.

 

Vangistus, millesse inimolend end paneb oma printsiipide, oma hedonismi, oma enesetähtsusega, pange hästi tähele, on eluaegne.

Isegi kui ta laiendab oma kongi ja lisab tehnoloogiaid ning muru ja golfiga hoove, on see eluaegne vangistus.

Ta ei vabane sellest. Ja selles kulutab oma ande, võlusid, oma Loomingu ressursse. Ja talle ehitatakse hauakamber – kui ta triumfeerib- ja lauldakse kiidulaule ja talle pühendatakse lehekülgi Britannica entsüklopeedias… ja ta saab isegi Wikipedias hea kuulsuse.

Jah. Inimene riivab igavikku eluaegsega ja elab oma eluaegset vangistust (hisp.keeles- cadena perpetua- otsetõlge- eluaegne, igavene, lõputu, pidev, lakkamatu jne. kett): kett, mis seob ta tema väikeste proportsioonide külge; ja lähenedes nendele, näed, et nad on miniketid.

Ja ketistatuna suudab ta kuulata muusikat, aga ei suuda seda luua. “Kettide”, “minikettide” termin sobib.

 

“Eluaegne vangistus” ei ole sama kui Igavene Elu. Surematus ei ole sama kui “pikk elu”.

Lõputus ei ole sama kui “kauge”.

Ja kohanduda ei tähendada orjaks saada; tähendab kohaneda, et omada koopiat sellest, mis on ja soodustada selle rahulikku kuulamist, mida ta peab soodustama, uurima ja muutma.

Kui olend juhindub tuntud, kodustatud ja –kokkuvõttes- võitudele suunatud… või lihtsalt kontrolli, kontrolli, kontrolli standarditest, siis vähendatakse ta oma mini planeedile; vähendatakse ta… oma tähestiku juurde.

 

Aga, kui austust võidetakse hirmu tõttu ning hirm ja austust saavad igapäevaselt hästi läbi, järgida teistsugust standardit, mis pole valitsev, sundiv, karistav, tasustav, tekitab hirmu.

Hirmust sündinud austust on argpükslik austus, mis kunagi võtab oma revanši.

Imetlev austus, ilmselguste austus…asetab olendi kontrollimatusse dimensiooni. Seega, austust ei ole vaja kontrollida ega juhtida, vaid see tekib.

 

Ah!...Ah! Kui mere lained ja lainetus järgiksid etteantud, seadustatud standardit…kas see oleks meri?

Ah! Kui kotka lend järgiks teatud paikapandud, tuntud standardeid, kuigi me teame stiile, aga kui ei arvestaks ettenägematusega, kas oleks see kotkas?...Ei.

Seega, abi ja soovitusena: iga kord kui me tahame järgida mõnda… voolu, ükskõik millist, peame me veenduma, et see lubaks ettenägematut improviseerimist…; kui ei, siis ei kõlba.

Ei saa paluda üleskeeratava kella hammasrattalt, et sekundiosutit liiguksid vahetevahel kiiremini – on ju nii?- või minutiosutid liiguksid aeglasemalt. Ei. Nad on seotud.

 

Kui selle poole püüeldakse, siis on see juba praktiliselt saavutatud.

Aga ei! Tegelikult püüdleb iga olend ettenägematu üllatuse ja uudsuse poole; ja see on olemas, vahel keele peal või käeulatuses, aga kui hetk saabub, siis isiklikud, sotsiaalsed, kultuurilised hirmud, need…

.- Ah! Ma kaotan sellise kindluse!...

:- Aga sa võidad vabadust juurde.

:- Aga ma kaotan tolle kindluse!...

 

Ja nii kaotab võimalusi… Ja kõis tõmbub pingule ning ei luba laeval merele, kõigi sellest tulenevate ettearvamatute loodete ja tuultega…

 

Need, kes oma sõnade kohaselt tunnevad merd, lisavad kiirustades, et… ei tunne seda ja üllatuvad iga korraga üha rohkem. Hea “marineiro” ei ürita laineid kodustada; ta peab oskama neid vältida ja jätkata koos nendega improviseeritud ja ettearvamatus üllatuse hoiakus.

Laev, mis liigub vastu astudes, lennuk, mis lendab vastu astudes tingimustele, milles tuleb olla, laguneb lõpuks, läheb katki!

Ja pärast kaeveldakse õnnetuse pärast.

 

 

Ja kui on midagi, mis näitab, et meie kandiline teadvus võib muutuda spiraalseks teadvuseks, siis see on armastav teadvus, armastaja teadvus –see, kes armastab-. Sest see on teadvus, mis lubab meil märgata Loomingu Armastust meie suhtes, tänu millele tekib Elu!

 

Uuesti muutub Looming lõputust armulikuks, lahkeks, heldeks…ilmseks

“Palun”…

***

 



ENNAST ÜLE HINNATA JA KAALUTLEDA, KES TEGELIKULT OLLAKSE

 

pdf

Müsteerium on... iga inimkonna olendi kohalolek... ühes lapsuses, mida nimetatakse  „eluks“.

 

Ja tunnetame -teadvuses-, et igal inimolendil on mingi tähendus, mis puudutab tema funktsiooni, tegutsemist, teostust. Ja kõik see saabub, mingil moel, kodeerituna... teatud hulga koodide läbi, mis meie optikast lähtudes, on bioloogilised, kuid mis ei ole seotud, palvuslikust optikast lähtudes, „pimeda õnnega“.

 

Kui see inimolend ilmub –ükskõik, kas keegi keda tunneme või ei; nendest miljarditest, kuhu kuulume-…, siis kui olla sellisel moel, nagu just ütlesime,  oleks kõik perfektne: iga üks oma koodiga, oma pitsatiga, oma rolliga, oma funktsiooniga…

 

Plaan on perfektne.

 

Kuid on nii, et… pagas, mida toob iga inimolend, seda tuleb “esitleda”… sotsiaalsele kultuurile, kaasaegsele mõtteviisile, majanduslikule situatsioonile, erinevatele haigustele, legitiimsetele valedele, jne…, lisaks mudelitele, mida iga ühiskond igal ajajärgul annab, pakub: praegu kantakse pop, või pink või punk või tin või tang mudelit, ja kui sa seda mudelit omaks ei võta, siis tõenäoliselt vaadatakse sind, vähemalt, imelikult.

 

On õiglane küsida: “Aga millal see perfektne… ühendus katki läks?”.

 

Kui keegi või “mingi grupp” -kindlapeale- märkas, et oli võimalusi varieerida seda koodi, teha seda tugevamaks või võimukamaks, teha seda võidukamaks, teha seda… domineerijaks, vallutajaks.

 

Ja see modaalsus hakkas levima. Ja hakati peale suruma nende uute… -uute?- muutuste tegevust, aktsiooni ükskõik millise uue saadiku üle, ükskõik millise värskelt saabunu üle, kes tõi kaasa oma koodi, oma funktsiooni. Ning…, ning talle öeldi: ”Sina võid olla Carmen Sevillast! Sina võid laulada… imeliselt!”.

 

Teisele öeldi: “Sina võid olla suur piloot. Jah. Sina võid olla Fernando Alonso. Sina? No sina oled väga väärtuslik! Sina võid olla… suur matemaatik, sina neelad terve maailma alla. See maailm on sinu jaoks liiga väike!... Sa paned ta tervena nahka, tõsi mis tõsi! Nüüd, niipea kui sa munast välja tuled, siis neelad kõik alla. Kuhu iganes sa ka lähed! Kindel edu! No sina oled ikka väga väärtuslik!...”

 

Loomulikult!... kiusatus on suur.

 

Kõigele lisaks, sinu lähimad tuumikud innustavad sind sinu suures projektis, või… vahel on ka kõik  vastupidi:

 

“No sina oled üks suur null! Ja mida sina siin  üldse teed? Sa ei oska ju sigariga rõngastki puhuda!... No on see inimene alles üks mõttetu kuju! Kuidas sulle üldse tuli pähe tulla sellele planeedile? Sa tekitad ju ainult probleeme, pingeid, raskusi!... Koli siit mingile saarele, kus kedagi ei ole!”.

 

Ja kui seda öeldakse sulle mitu korda järjest, siis oledki sa lõpuks mingi saarlane. Näiteks.

 

Kui aga, vastupidiselt, sulle öeldakse viiskümmend korda järjest, et sa oled Marife de Triana -järgmine kuulsus kunstis, lauludes-…, siis sa ei lõpetagi Marife de Trianana.

 

Oleks nii, justnagu sulle öeldaks:

 

-Sa laulad ju paremini kui Frank Sinatra!

 

-Mina?

 

-Jah, sina. Sina...? Mitte ainult , et Sinatra oleks sinult õppinud -sest ta jõudis kohale varem-, vaid… ta ei ulatu sinu saapa tallanigi. Isegi enam, sa laulad paremini kui Sabina.

 

-Kuulge!, laulda paremini kui Sabina polegi nii raske, eriti nüüd, kus ta afooniliseks on muutumas.

 

Ja loomulikult kõik need -nimetame neid edasi nii- “kiusatused”, mõjutavad koodi, mis ei ole veel küps; mis on rahutu, mis on ebakindel. Loomulikult on õpetamine meeletu: perekond, isa, ema, riik, kool, kolledž, diplom, ametinimi, töö… Ufff!

 

Lõpptulemuseks on inimolend, kes… aimab “kergelt”, mille jaoks ta olemas on, miks on siin, aga igapäevaselt mõjutab tegevust, seda kavatsust, eesmärki, mis ta peab olema ja mida ta pea tegema see, mida peale sunnitakse

 

Loomulikult!, nagu võime oletada -ja on ilmselge ja nähtav-, et rajatakse väga tasakaalust väljas olevaid ühiskondi: neurootilisi, alkoholist läbiimbunuid, paranoilisi, psühhootilisi -”robustselt” esile tuues-, depressiivseid, laostunuid, meeleheitel olevaid…

 

Jah, loomulikult! Kui ollakse ühes neist seisundites, siis otsitakse alati mingit süüdlast. Ehk on süüdlaseks hoopiski XVIII sajand, või XIX sajand  meie ajastust või XXI sajand, käesolev. Jupi! Süüdi!

 

Sest kaasatoodud koodi modelleerimise ja muutmise planeeringus on niivõrd arendatud ego, et inimolend arvab end olevat väga võimas ja enesküllane; ja ennekõike arvab endal olevat õigust valetada, varjata. Ja, lõpptulemusena, kui ta siseneb sellele ebakindluse, otsustamatuse, kurbuse, raevu, vimma jne, pinnasele, siis tunneb ta… oma ego haavatuna. Sest ta on tahtnud seda, tahtnud toda, tahtnud… kolmandat…

 

Ainult “tahtnud”.

 

Lahing oli avatuks kuulutatud. Ühe üldise koodi ees, mis kohustas kõiki aktsepteerima ja mis läheb vastu isikupärasele koodile, mida iga üks on tulnud teostama. Võitlus on vältimatu; möödapääsmatu on šokk.

 

Palvuslik Tähendus näitab meile seda ilmselgust, et iga inimolend peab enda üle uuesti mõtisklema; ehk siis, end võimekaks muutma, et märgata… ja avastada enda uuesti hindamisel, ülevaatamisel, kaalutlemisel, kes ta tegelikult on ning vähemalt tunnetama, milleks tema kohaolek on vajalik, ja teostama end selles, taotledes positsiooni, mis talle vastab.

 

Selles tähenduses, on palve üks vahend, maneer, vorm ja rakendus, et seostuda meie algupäraga ja planeerida meie  elus olemises viibimist.

 

 

 

 

Sa lõid mind lõpmatusest lähtudes…

 

Mõtlesid minule…

 

-mõtlemata-…

 

igavikkude suundadel.

 

Sa konfigureerisid koha; paiga ja hetke

 

ja näiliselt jätsid mu maha…

 

Sa jätsid mind ilma sinu loomise mälestustest.

 

Jätsid mind… ilma… teadmiseta

 

ja paigutasid oma usalduse teistesse,

 

et need mulle õpetaksid,

 

et nad näeksid, kes ma olin.

 

Ai! Aga teised,

 

olgugi et aimasin, et olid sina see, kes nad siia asetas,

 

need teised… surusid end peale,

 

need teised… kasutasid mind ära,

 

juhtisid ja kujundasid mind!

 

Ja olgugi et miski minult nõudis minu isiklikku tegu,

 

 vähe sain ma teha!

 

Kuni sinnani, et üks osa minust muutus…

 

selleks, mida teised tahtsid.

 

Ja selles konversioonis, oli vähe seda, mida mina kaasa tõin.

 

 

Palvus oli minu igapäevane ressurss,

 

oli Müsteeriumiks Sinu vaikuse konfabulatsioon,

 

oli tunne, et Sinust voolas välja elu

 

ja oli -ja on- minu ümberõppeks mitte…

 

mitte nõuda, ega paluda, ega süüdistada.

 

Võiks öelda, võiks öelda, et igapäevane palvetamine

 

oli üritus meenutada!

 

-see, mille ümber palvetati, oli üritus meenutada-…

 

minu tähendust, tunde essentsi,

 

minu positsiooni… ja minu aktseptatsiooni.

 

 

Tähtsusetu, jah.

 

Ja iga kord kui palvus… lõppes,

 

minu kui olendi tähtsusetus oli totaalne!

 

Niiviisi vormus midagi fundamentaalset: Alandlikkus, Leplikkus.

 

Niiviisi sa alguse midagi transtsendetaalset: Alistumine, Kuulekus.

 

Niiviisi oli võimalik tunda midagi... midagi isiklikku!,

 

midagi sõnumitoojast…

 

-kes me kõik oleme-.

 

Niiviisi oli võimalik aimata… milline oli parim hoiak;

 

ja nii, et see ei teeks haiget, ei tekitaks muretsemist,

 

ei tekitaks ebamugavust, ei šantažeeriks.

 

 

Ai! Tähtsusetusest…

 

liiguti edasi võimatute tegevuste juurde.

 

Tegelikult, ainukesed, mis vaeva väärisid…

 

ja ainukesed, mis üles tõusid!

 

Jah, ainukesed, mis meid üles tõstsid…

 

mitmetest surmadest, mida olend oli tundnud,

 

kuna oli sunnitud ennast müüma

 

- vältimatuse tõttu-

 

pakkumisele, mis talle igapäevaselt tehti.

 

Selles ”võimatus”,

 

ekstraordinaarne, laitmatus,

 

elegantne, kaunis,

 

hakkasid omandama tähtsust

 

ja hakkasid olema omadused, mida arvesse võtta.

 

 

Ai! Ja nendes protsessides,

 

kuhjuvad kui paljud läbikukkumised!...

 

ja takerduvad, raskendavad ja langevad ahastusse.

 

Alandlikkus saab uuesti aukartustäratavaks

 

ja Alistumine, Kuulekus muutub veelgi rohkem transtsendentseks,

 

et vabastada meid nendest niinimetatud ”läbikukkumistest”

 

ja hakata neid võtma kui virtuaalseid, petlikke, silmakirjalikke…

 

 

 

Üks lainete lehvik väreleb ookeanis.

 

Usun, et üks neist on minule vastav; ma ei tea milline…

 

Nii suur on ARMASTAMINE!?

 

Nii suur on ARMASTUS, mis meid lõi!?

 

 

Võbeleb, vappub mere pealispind,

 

 oma erinevate lainetega.

 

Ja seal olen mina, ja tema ja kolmas ja neljas!...

 

otsides end, leidmata,

 

kuid samal ajal tundes end… õiges rüpes olevat.

 

 

Las jätkavad võbelemist lained!,

 

hetketi tunnen ta vibreerimist …

 

justnagu see, või teine, või kolmas!...

 

oleksid minu olend.

 

 

Kui raskeks muutub ujumine!

 

Kui kurnavad hetked saabuvad!

 

Ja on nii lihtne lasta end viia sügavuse poole…

 

ja uppuda… vulgaarsusesse!

 

 

Ai! Ja kui ujumine muutub kurnavaks…

 

ja kui ei võeta ”uppumist” omaks…

 

jääb üle vaid olla hõljuk… navigeerides triivides…

 

justkui oodates, et mingi suur laine selle enda alla mataks.

 

Usaldati niivõrd, ja usaldatakse niivõrd ujumise jõudu!,

 

et reedetakse alandlikkus.

 

Ja kurnatus saabub.

 

Vastupidiselt, kui olemist selles Armastuse Ookeanis

 

ei teostata huvist võita, vastu pidada, välja kannatada!...,

 

vaid ollakse kui sinna kuuluv -nii on-, sellesse suurde ookeani,

 

siis hoovused kannaksid sind adekvaatseid radu pidi.

 

Olgugi, et seda ei mõisteta.

 

Olgugi, et algul seda ei aktsepteerita!

 

Alistumine saab seda mõistma...

 

ja ütleks meile... üllatava.

 

 

Lubada end üllatada palvetades…

 

ja niiviisi minna samale lainele ekstraordinaarsega,

 

võimatus, erandlikus!

 

Koos selle Palvusliku Tähendusega…

 

võime me end Taastada.

 

Ära tunda.

 

Aiiii!...

 

***

 

 

 



PÄIKESETÕUS

 

pdf

(Palve sisaldab hulgaliselt hispaaniakeelset sõnademängu.

AMANECER- päikesetõus, koidik

AMA-NECER-; AMA: amar- armastama, armasta; NACER- sündima; ama-necer: armastusest sündima)

 

 

Päikesetõus (“AMA-NECER”), ehk siis sündida tänu ARMASTAMISELE, ARMASTUSE Jõule, mis saab alguse tänu Loomingu intensioonile, mis on konstantne näide võimalustele, mis igas inimeses varjul on.

 

See on nagu… uus võimalus.

 

Tuletatud Müsteeriumi tumedatest intentsioonidest, tuuakse meid elu läbipaistvasse vööndisse, seal kus inimolend asub.

 

Meid tuuakse heledasse, selgesse pimedustest, et välja kuulutada meie… ettepanekuid!

 

Meid kutsutakse, et “meile kuulutada” seda, mida meile on antud!...; võib-olla selleks, et meile rõhutada eilse ja üleeilse meeles pidamist… või tänaseks päevaks plaanitu tunnetamist.

 

Ja on hea, et inimolend teeb ettepanekuid, kuid alati ilmselges teadmise valmisolekus, et meid kantakse läbi ”juhuslikkuse”, ”õnne”, ettenägemiste läbi, üllatuste tõttu!, läbi korduvate sündmuste…, milles on lihtne märgata, et need ei kuulu meile.

 

Aiiii! Tunda end Jumalikku ülekandva vahendina, peakangelaseks olemata!

 

Ai! Tundes end pehme tuulena…, mis lõhnastatult meid kannab!

 

Ai!... Muutuda…, muutuda värviliseks, olemata vikerkaar. Mitte üritada olla midagi!; ja niiviisi, olla kõik!

 

Jah. See võib osutuda kummaliseks keeleks, kuid Looming, lähtudes oma Universumist, kutsub meid nende sententsidega…, et avada meie avausi!, et me ei oleks suletud uksed!, et oleksime avatud uksed, kust möödub “vihjav” Jõud, inspiratsiooni hingeõhk, koos oma kingiga, oma panusega.

 

Ah!, ja, ja, ja, ja. Kõige kõrgematest tippudest -mis ei ole ei kõrged ega madalad, nad on!-…, kõrgetest tippudest Jumalad panustavad ühele või teisele, mingi tegevuse suhtes, sündmuste käigule, mis muutub ehk järsku isegi vägiteoks! Jah. Jumalad, ”panustavad” meie peale; sest hoiavad meid alal meie ”paigas”; sest panevad meid sündima oma armastuse impulsi tõttu, et oleksime täpne koopia sellest, mida me vastu võtame, sellest mida me oleme!

 

 “Minule? “Minule panustab Jumal?” “Nii paljule ebatäislikkusele ja nii paljule loidusele, lodevusele ja nii paljule… võimetusele ja kohmakusele, rumalusele?”.

 

Jah! Sinule panustab. Sest sa kannad Loomingu seemet; sest sa kannad Igaviku eliksiiri; sest sa oled ühe ohke… inspiratsioon!, ühest Igaviku ohkest. Sellepärast panustab ta sinu peale.

 

Pea meeles, et igal hommikul, kui sa koidu ajal ärkad, mis ei ole mingi bioloogia, mis ei ole midagi kindlat, ja kui panus, pead sa vastama.

 

“Ai! Minu peale panustab Igavik!... Milline, mida pean ma olema täna? Võib-olla vesi, leib… või toiduvaru? Milleks, milleks pean ma muutuma? Milline on panus?”.

 

 “Usaldus”. (sõnamäng: confianza- usaldus, con- koos; fianza-tagatis, garant) Sa oled siin, inimkonna inimene, sest sinu suhtes on “usaldus”. Sinul on garant, tagatis, sellepärast oled sa siin. Ja sa pead vastama!, usaldades oma ”varandusi”, oma talente, ilma et sa oleksid mingi härra-proua Talent -oma talente, ilma et oleksid härra-proua Talent”-.

 

Usaldada! Usaldada!, usaldada!... sinu käsi, mis modelleerivad; sinu silmi, mis mõistatavad; sinu maitset, mis naudivad; sinu kuulamist, mis otsib!; sinu puudutust, mis avardab.

 

Jäta maha oma kalkulatsiooni ja täppis- juurdlused, tagaotsimised! Pööra oma tähelepanu sellele, kuidas liigub alg-inimlik, mida õnne hindamise hetkel täpsustab ÜRO, millised maad on õnnelikumad ja millised mitte; lugedes neid norme, millega valitsetakse, ilmub siseprodukt, ilmub kindlustus, ilmub tööhõive, ilmub korruptsioon…, suuremal või vähemal määral, ilmub vägivald, ilmub…

 

Kui kummaline! Ei ühtegi sõna!, ei ühtegi! -või ütleme: kerge viide-, Armastuse kohta, et olla õnnelik. Ei! Ei mingit märget.

 

Aseptiline inimkond kuulutab oma tulemusi, ilma mingi vähima sensitiivsuseta. Loomulikult!, kuidas saavad tehnokraadid  kirjeldada armastuse intensiivsust või selle tunnuseid? Armastus, mis on asetatud ühte lillevaasi, või mingisse gobelääni, mingisse sõnasse, mingisse vestlusesse, mingisse jalutuskäiku…

 

Kuid just siin klassifitseerib inimkond õnne, ilma seda nimetamata…

 

Liik on unustanud… erandlikud! sensitiivsed, sensoriaalsed, sensuaalsed tunnetused, sensatsioonid!?

 

Ja päikesetõusu ajal (al AMA-NECER), need kes sünnivad tänu ARMASTUSELE, neid võime leida kui lõputuid elu vorme, mis annavad tunnistust oma kohalolekust, annavad oma peegelduse armastusest, ilma häbita, ilma end peitmata, ilma ütlemata midagi teise asja asemel.

 

Öökull ja kakk kuulutavad oma lõppevaid vaatlusi. Näib nagu nad ei tea, et saabus valge valgus. Kuid võib-olla, oma lõppevas sosinas, kuulutavad nad kõike seda, mis tegemist ootab, ja mis on kohustuslikuna valmisolekus, et me selle realiseeriksime, naudiksime… ”meeldivustundega”.

 

 

Elu, pulbitsev, näitab ennast kui ärkab. Ja kui meie hoiak muutub ”valmisolevaks”, tunneme lõputut jõudu…, mis liigub meie suunas; samas suunas, mis on ”valmisolevas” olekus.

 

Mitte kunagi ei ole me olnud üksi.

 

Elu avanes hajutatult, laiali puistatuna.

 

Järsku muutus see trepi sarnaseks! Ei olnud nii, et algul oli üks aste ja siis teine! Küllap need avaldusid varem või hiljem, kuid siin nad olid: valmisolekus.

 

Siit ka see, et sedamööda, kuidas me muutume valmisolevaiks vormis, mida meile pakub iga päev!...

 

Iga päev, härra ja proua, noorhärra ja preili, on teil erinev menüü! Tähelepanu! Ei ole iga päev üks ja seesama menüü. Elu kujundab oma vibratsioone, sagedusi ja sagedasi… muutusi, modifikatsioone, transformatsioone kestvalt, katkematult !

 

Alors, le menu d'aujourd'hui est très différent en comparaison d’autre jour.

 

Lõpptulemusena on tänane menüü erinev eilsest menüüst, üleeilsest…

Ai!, fantaasiate kordaja ori! See ei ole fantaasia! Kas sul ei ole juhuslikult piisavalt Universumit, et näidata mingit teravapilgulist, läbinägevat ”erinevat” unisooni?

 

 

Alors, vous devez savoir que chaque menu de chaque jour est toujours diffèrent.

 

Seega, te peate teadma, et igasugune menüü, ükskõik missugusel päeval, on alati erinev.

 

Ja hispaania keeles öeldi nii: «Maitse, meeldivus on muutuses”, justnagu tahtes öelda, et ei tohi hoida ühte positsiooni, vaid katkematute variatiivsuste valmisolekut.

 

 

C’est ça! Nii on! Ja kui eile olin Frankenstein, siis täna olen koiliblikas Romualda, näiteks.

 

-Koiliblikas Romualda? Sellist figuuri ei ole olemas!

 

-Aahh!! Ei olnud olemas!… kuni tänaseni. Frankensteini on korratud juba palju, kas pole? Aga koiliblikas Romualda on figuur, kes palub oma võimalust… ”Koi-lib-li-kas”.

 

-Wow!

 

-Ro-mu-al-da”.

 

-Romualda !... Ei ole see nii lihtne, eh!...

 

-Loomulikult! Ja ka üks kõnekäänd ütles: ”Kes ütles, et saab kerge olema?”

 

Kuid tõik, et et ei ole kerge, ei tähenda, et oleks raske.

Aaah!, rumal mõistus!, mis alati viib meid vastupidisesse, justnagu see oleks ainuke, mis eksisteerib…

 

Biomass! Duaalsuse biomass.

 

-¡Ah! C’est très difficile!

 

-Ja mis siis?!

 

- C’est difficile…

 

-Ah?

 

        See saab meil raske olema, sest muutume koiliblikas Romualda akrediteerijateks ja loojateks. Ning ei; see ei kuulu meile. Meid see roll ei puuduta, ega kuulu meile! Kuid see muutub raskeks -”Oh, kui raske”-; selle possessiivse maania tõttu: ”Ja seega, mida mina siis teen?, ja mismoodi? Kui on nii et…, et see on mingi preili-koiliblikas, ja mina olen üks noorhärra-koiliblikas, kuidas siis mina…?, mida  mina siis teen?”.

 

Oot-oot, uurime seda asja natuke! No palun väga, palun väga, palun väga…! Transeksuaal! Transtsendeeri seks! Ja hiljam vaatame, kuidas me need asjad jutti ajame.

 

Raskus asetseb… muutumises possesiivseks mingi idee, mingi projekti suhtes, millegi kui “enda omast”. Ja lõpptulemusena, loomulikult, kuna me ei ole loojad -oleme loomingulised, sedamööda, kuivõrd me laseme end kanda, kuid me ei ole loojad-, me ei ole me võimelised Eimiskist midagi looma; me vajame toorainet.

 

Kui võtame omaks selle “vabaduse” mitte tunda end selle, tolle või kolmanda eest… vastutavatena, valdajatena, omanikena, alles siis alustame oma tegutsemist vabastavalt.

 

Loomulikult!, võttes omaks vastutused ja “juhtumised”, mis meile osaks saavad koos Päikesetõusu Armastustega!... ja koiliblikas Romualda ärksusega tänasel päeval.

 

 

Aiii!, kui me vaatame natukene, kui meid pannakse päikesetõusul armastusest sündima (ama-necer), siis seda sellepärast, et veel -ja jätke see endale hästi meelde-…, siis seda sellepärast, et veel -ja jätke see endale hästi meelde-…, ME EI OLE  VALMIS. Ja me uskusime, et meie pea, kere ja jäsemed juba olidki sellised, kuid olime jäänud kinni välisesse!, ning  uskusime, et olime valmis!

 

Tatininad!... Palun väga! Kuidas sulle võis pähe tulla, et sa olid valmis?! Sind tehakse iga päev! Vormides ja provotseerides ja… ergutades…

 

Re-komponeeri oma figuur, muuda säravamaks oma hoiak!, venita sirgeks oma nahk!, hülga oma eelhoiakud…

 

Muuda liikuvamaks oma mõistus, meel! Ära muuda seda oma ”vastutuste”, oma jõudude, võimete, oma kelmuste rumalaks orjaks. Kõige sellega tuleb hüvasti jätta: “Au revoir!, au revoir!”.

 

-Kiirustage!, kiirustage! -näib ütlevat koiliblikas Romualda-, kiirustage, kiirustage, sest täna on koristamise päev!

 

-Koristamise?

 

-Ja, jah!, sest homme jõuab kohale Suur Issand.

 

-Suur Issand? Homme? Koristamine?

 

-Jah. Kõik see, mida me oleme kuulnud, seda peame puhastama, ennast puhastama; et saaksime jätkata muutudes, et jätkataks meie tegemist. Sest homme…

 

-Ja kes sulle ütles, et ta tuleb homme?

 

-Olgu…Ei!... Aga… ja kui homme oleks olemas, jah, ei?

 

-Oh! Jah… kui homme on olemas…

 

Kui homme on olemas, siis “üldpuhastus”.

 

 

Me ei ürita armastada täna nagu eile, ega täna nagu homme.

C'est différent! Chaque jour est –alors- un autre univers! Iga päev on üks Universum. Erinev!

 

Aiiii!, kuidas valge valgus vibreerides võngub! Läbipaistvana meieni jõuab! Moduleerib meie meeled ja… hüüab meile!:... hinguste poole…, hinguste poole, mis on nii õhkõrnad, et vaevalt jõuame nende tunnetamiseni, kuid mille kohta teame, et nad seal on, seal kuskil liiguvad; sinna poole meid kannavad.

 

Väsimatu päikesetõus!, mis usaldab, mis panustab elamisele. Mis on valmis jätkama, jälitades ja jälitades valgust, ükskõik missugusel hetkel saabuva ekstaasi suunas.

 

***


INSTINKT, EMOTSIOON, INTELLEKT, VAIMSUS, SPIRITUAALSUS

 pdf

Ja iga kord, kui meid kutsutakse palvetama..., siis on see selleks, et läheksime ühele lainele oma „universaalse identiteediga“, mõistes selle all meie intiimseimat ühendust kogu looduga, olles teadlikud sellest või mitte; see sõltub igaühe evolutsiooni, arengu tasemest.

 

Ja niiviisi, iga palve muutub sõnumiks, mingiks soovituseks, üheks võimaluseks, mis on seotud meie “taasloomisega”, et luua meid ikka ja jälle uuesti -ja niiviisi määramatult-,  vabastatud! ja samaaegselt ühenduses oleva teadvuse tähenduses.

 

Sedamööda, kuidas inimkond on kulgenud liigina, on ta muutunud iga korraga aina enam sõltuvaks, enam tarbivamaks, enam kurnatumaks, enam kurnavaks… (hisp. keelne sõnamäng: consumir, consumar, consumador; sumar- liitma)  Liites ja liites on number aina enam moondunud; nii moondunud, et ei näi -ei näi, erandid kõrvale jättes-, ei näi muutuvat, ei näi -nagu öeldakse- arenevat; ei näi, vaid… kordab ja kordab ja kordab!, palju kordi üle selle, mis on soovitatav.

 

 “Olemise” teadvust -kui sündmust, mis on kordumatu ja singulaarne iga inimolendi eksistentsis- ei omata, väljaarvatud!..., väljaarvatud kui ilmub mingi egoist, hedonist ja kõrk, kes mingi avaliku teadaande esitab -mis ilmselgelt ei ole singulaarne, on üks kordus veel lisaks-.

 

On vaja vaid läheneda instinktuaalsetele, emotsionaalsetele ja intellektuaalsetele elementidele.

 

Instinktuaalses, üleelatu ja ellujäämine, hingestatud elul iseenesest, on iga korraga…, iga korraga vähem rakendust, vähem pühendumist selle väljendamiseks, takistuse ületamiseks; pigem jääb vahel tunne nagu oleks elu grupid, mis lähevad otse tapamajja, kuid mitte kui ohverdus, kui tänuavaldus või kui armuand Jumaliku ees, jne -mis võinuks olla teistel aegadel-, ei, vaid kui tava, kombe rütm, mida saadab fraas, et ”elu ongi selline”.

 

On jõutud ilusa numbrini, üle seitsme miljardi inimolendi, kes kõik on üle vale katla oma ideedega, projektidega, uudistega, informatsiooniga…; ja kõik see on valmis õhku lendama. Kuid!... ei sütti  valve- ega alarmituled.

 

Emotsioonid uitavad… “jõuetult”, või vahel kirglikult mõrvatuna. Kuid jõuetus, apaatia, loidus, kurbus, depressioon võidavad poolehoidjaid sekundiga. Näib, et millelgi pole väärtust.

 

Ah! Ja intellekt…, intellekt on siin oma numbrite, oma saavutuste, oma vallutuste nimel. See käib tal kergesti, kindlapeale. Mingi närtsinud vaimuga, mingi instinktiga, noh nii… minimaalsest allapoole! Intellektil on väga selge pilt tootmisest, ähvardustest, ehmatamisest, jälitamisest, karistamisest…

 

See kultuurist tulenev intellekt -kultuurist tulenev?-, mis meigib, mis petab, mis varjab, mis lubab… Uuff! Kuid  on hegemooniline. See on Võim!, mis on pillav visuaalse-, verbaalse-, auditiivse-, manuaalse-, automaatse-, poolautomaatse vägivallaga…

 

-Selge! Näib nagu midagi on puudu. “Instinktuaalne”, “emotsionaalne”, “intellektuaalne”… Kõik?

 

-Oh, ja, ja, jaa! Puudu oli vaimne.

 

-Ah!, vaimne!

 

-Jah!

 

-Mis ”jah”?

 

-Ah! No “jah”, neid on katoliikseid, apostlikke ja roomalikke. On Meka moslemeid, moslemeid Bosnia Hertzogoviinast… On ka ismaeliidi moslemeid, nendest räägitakse vähe, sest nende hulgas on vaid üks rikas. Räägitakse moslemitest, kes lähevad mekasse…

 

-Ah, Meka!

 

-Jah.

 

-See kivi?

 

-Jah…

 

-Ah, jah!

 

-Ja hindud: Oh!, Višnu, Šiva, Brahma!... Jah, religioossus, vaimsus, spirituaalsus asub siin.

Ärgem unustagem heebrealasi; keda on olgugi et arvuliselt vähe, omavad suurt mõju.

See on kõik! Midagi pole puudu! No muidugi on normaalne, et religioonid, omavahel, mitte et nad ainult kaklevad, vaid soovivad silmapilkset surma üksteisele. Kuid, peale selle detaili…

 

-Sest kõik nad on tõelised…

 

-Oh, jaa!

 

Või on üllatav Jumalik võimekus mitmekesistuda sellisel moel, et loob kaose, mida on võimatu lahendada, või ei ole Jumalikul sellega mingit pistmist ja on inimene see, kes on jumalikustanud oma nukud ja on loonud Jahve nuku, Jeesus Kristuse nuku, Brahma nuku…; nukud -nukke saab küllalt olema!-, mille kultus allutab, see kannab vilju, puhkevad lilled ja… ja enamgi veel!

 

See on vaimne, spirituaalne elu.

 

Loomulikult! Kokkuvõttes küll petlik, hingelisest seisukohast lähtudes -tutvustame põgusalt hinge: ”meeleline, hingeline”-; see on nii -ai!-, Loovast Müsteeriumist lähtudes…

 

Võib olla on seda parem  nimetada niiviisi või kuidas iganes, sest me ei tea mitte midagi! Teada, ei!, sest ei kuulu teadmise sfääri.

 

Paljud niinimetatud ”usklikud”, ”töötavad” -jutumärkides- spirituaalsega läbi oma teadmise… Aga, mida teatakse!?

 

-Aga mida teate Teie Loojast, Loomingust? Mida tead?

 

-Mitte midagi…

 

-Justnimelt: mitte midagi!... Seega, ei ole kohta intellektile.

 

Praegu kuulame natuke intellektiga, emotsiooniga, … Kuid, ei! See on vaid üks strateegia, ei midagi enamat! Kuid intellektiga ei ole siin midagi pistmist! Kuid mõistkem: sel ei ole midagi pistmist, kuid siin ta on.

 

Mida on pistmist ninal küünarnukiga?

 

Ütleb: ”Kuulge! Pistmist, pistmist, pistmist ei ole, aga kohal on, loomulikult”.

 

Aga pretensioon… -selles ajas, kui inimkond on intellekt, domineerimine, võim, käsk-, jõu kasutamine selleks, et minna ühele lainele niinimetatud ”vaimsega, spirituaalsega”, on pettus.

 

Kokkusattumiste, üllatuste, ettenägematuste, ootamatuste, õnnede!, võimalikkuste peened niidid… on niidid, mida juhib Loov Müsteerium, et kutsuda meid palvesse ning et meid inspireerida ja viia Loominguga unisooni.

 

Ja kui siis järsku ilmub mingi mõeldamatu, ootamatu heli, just õigel hetkel, mil öeldakse see või teine sõna, võib juhtuda, et ütleme: “Bah! Milline kokkusattumus; tuul”… Ja juba on kohal intellekt. Kõik on kokkusattumus, kõik…, kõike õigustatakse… Kõike!

 

Tegelikult, meeleline, hingestatud!, spirituaalne, vaimne elu on minimaalne. Minimaalne! Ja selle mõju meie tegemistele, meie olemisele on minimaalne! Siit ka vajadus, kui igavikulised õppurid, pöörduda Palve Kutsesse, et teadvustada ja muutuda lubadusteks, muutuda igapäevasteks tegudeks, korrektsioonideks…; mida peab meeles pidama, et oleme kestvalt taasloodud, siis kui päike tõuseb!, mil tänu Loomingu armastusele sünnime taaskord.

 

Meile paistab, et võib olla väga loomulik, kuid on neid, kellele päike ei tõuse; “mõnedele” paljudele.

 

Võiksime öelda, et uni -see kontemplatsiooni eessaal, ooteruum- on hetk, mil Müstiline Looming kasutab meie re-struktueerimiseks, re-relvastumiseks -ilma relvadeta!-, meie regenereerimiseks…

 

Kui -ausalt- meile on osaks saanud meie konfiguratsioon, siis jõume vältimatule järeldusele, et oleme animus, hing; et jah, see on küll ümbritsetud peaga, kerega, jäsemetega, fastsiatega, aponeurosisega, südamega, sooltega… Ja, jah.

 

Ehk siis, kui võtame selle fraasi, võiksime öelda:

 

-Seega, kõik mida oleme teinud instinktist, tundest, intellektuaalsusest lähtuvalt on rängalt ekslik?

 

-Justnimelt, justnimelt! Justnimelt!... -nagu vastaks drillitud meremees-.

 

-Ah!

                                                                                       

Loomulikult! Kuna kokkuvõttes oleme animus, hing, oleme vaim -kui soovime seda nii nimetada-, olgugi et peab pingutama, intellekt, et seda omaks võtta. Seda me oleme ja ei midagi enamat. Ehk siis, mittemiski!

 

Kuid on nii, et välimused petavad! Seega, me riietume, paneme jalanõud…; räägime, paneme pomme… ja nii mõnigi teine vulgaarsus lisaks. Kuid -kui ei oleks mitte sellepärast, et on olemas animus, hing- kuidas saab see siis toimuda  kui me magame…

 

Ehk siis, nii mõndagi tõest omasid primitiivsed kultuurid -mis ei olegi kokkuvõttes nii primitiivsed-. Vaadake selliseid kultuure nagu Mohenjo Daro -Indias-, enne kui jõudsid kohale indoeuroopa metslused; näiteks, teatud inkade-eelsed aspektid või mõned maiade elemendid… -et meid kurssi viia, eks ju?-.

 

Üks kord kui oleme veidikene kursis -veidikene!-, näeme, et need kultuurid on kaugel… -väga kaugel- “primitiivseks” olemisest, selle sõna vulgaarses tähendusest, need olid sada protsenti animistlikud kultuurid… Ja elasid! Ja külvasid. Ja tegid erilise käsitööna niisutussüsteeme. Aga nende olek, nende tegemine oli pidevalt edasi kantud animstliku, meelelise-spirituaalsuse poolt. See märkis nende suunda.

 

Kõik nad kadusid ja peaaegu et ei jätnud mingit pärandit.

 

Kadusid või läksid ära? Või neid sunniti kaduma?

 

Kuid mingi kaja jäi. Hiljem võiks mõelda, et teistel aegadel oli võimalik elada hingestatuse, vaimsusega, ümbruskonnaga ja omaenda liigiga solidaarsuse  ainutähenduses, ilma ülekaaluka võimuta, ilma vägivalla juhtimiseta.

 

Sest täna, täna näidatakse meile, et vitaalne on järgmine: tugev Riik!...

 

Riik?... Milline õudus! Kuid loomulikult, kui ei tunta “Riigi” definitsiooni, mis on “struktuur, mis on rajatud ja koosneb võimu elementidest ning mis õigustab vägivalla kasutamist, juhul kui on vajalik püstitatud korda säilitada” -see on Riik, siis meile tundub… -kui seda ei teata-, meile tundub olevat normaalne, et Riik on olemas.

 

See on hälve!

 

Samuti tundub meile normaalne, et eksisteerib valitsus. Veel hälbeid juurde.

 

Ja näib nagu me oleksime mingi kohmakas liik absoluutse läbikukkumise lähedal, kui meil ei ole mingit piitsalööki kukil, mingit hirmu või mingit rippuvat porgandit, mis ütleks meile, et seda süües saavutaksime õnne. Ja kes rohkem või vähem on seda uskuma hakanud. Ja loomulikult, liik liigub automatiseerudes; robotiseerudes.

 

Ja muidugi, kus on animus, hing ja kus on vaimsus, spirituaalsus? On kohal, jah, on kohal; aga on nii hävinenud!, on nii… piiratud, nii et ükskõik missugune hingus, mis soovitaks siiruse, selguse, loomingu otsimist, on kohe kiiresti maha tehtud konservatiivse, sektantliku, terroristliku või ükskõik mille poolt.

 

Näib olevat selge, et nagu jõud, nagu puhang, mis me oleme, soovitab meile muutust, kohandumise hoiakut ja selle ellu rakendamist usu, lootuse ja kestva loomingulisuse rakendamist selge, läbipaistva kooselu suunas…, mis lubab meil tunnetada ühte suunda, tähendust!, elustiili, mis käsitleb kooselu kui ilu kunsti, võimaluste, üllatuse suunas, selle Universumi ees, mis meid kontempleerib, selle sünni ees, mida pakub meile iga päev…

 

Ja niiviisi, tegutseda…, muutuda ühe teenija igapäevaseks, igavikkudest pärinevaks lubaduseks, mis plasmeerub igas hetkes, igas huumori hetkes, igas armastuses.

 

Tunda end piirideta!... ja tegutseda vastavalt.

 

***