Eesti
Neijingi Kool                                                            

TIAN-I UNIVERSUMI PÄEV

 

(hispaania keeles- UNIVERSARIO- sisaldab sõna UNIVERSO-Universum, kus aja-arvamine puudub.

Otsetõlget sõnale “universario”ei ole)

 

 pdf

Avastada, et valguse rada juhib meid… ja valgustab meile teed erinevuse, erisuse poole, eluliselt tähtsa suunas.

 

Osata olla ühenduses kogu elavaga, loova sõnumi kandjaga, mis leiab tõestuse iga olendi loovuses ja tema võimes peegeldada seda, mis teda armastab, armastades seda, mida ellu viiakse.

 

Kõik see on hämmastus, üllatus, kui seda on näha tõendustes. Kõik on imetlus, mitte poosist, vaid peegeldusest. Imetlus referentsidele, mis asetavad meid Usu, Lootuse, Headuse, solidaarse, kooselulise suunda, seda piisava huumoriga, et mitte kunagi olla haavav!

 

Niiviisi hakkab olend vabanema ”okaskehast”, mis ei ole tema oma (tema loomuses), ning ta muutub, tema nahk muutub pehmeks ja atraktiivseks. Lõpetades olemast vastandumine, vaidlus ja kestev kaeblemine, et liikuda edasi märkama, et oleme lahke, helde adaptatsiooni visand, üllatavatest, hämmastavatest võimekustest!

 

See, mida avab meie jaoks Palvuslik Tähendus, ei peaks meid viima igapäevase kriitilise lootusetuse poole; mis, kahtluseta, on tulvil motiive, kuid mis annuleerib… -see kriitiline lootusetus- iga olendi kohaloleku sära. Kes on siin, sest tal on üks kohustus, missioon vaja täita; kes jätkab, sest on olemas müstiline hingus, mis teda hingestab.

 

See elamusliku märkamine…, et oleme olendid ühest suurest etendusest; ühest suurest loovast etendusest. Et, meie transiidil, ei või me jääda ajaloolisse šablooni, kestvasse kohtumõistmisesse, vaid et oleme haaratud igapäevasesse, jätkuvasse, üllatavasse uudsusesse.

 

Oleme kriitilises, otsustavas punktis, mil purustamise, kaotuse, võimatuse tunne ilmub spontaanselt!, mil on elus vaid… viha, kättemaks, protest, võitlus, ebaõnn.

 

Selle allakäigu, hävinemise ees, kindlapeale, ei ole kerge leida mingit rõõmuhetke, mingit õhkamapanevat kujutelma, unelmat.

 

 Kuid igaüks meist on kujutelm, unelm! Oleme ühe lõputu Loomingu unelmad!

 

 Ja me ei tohi omavahel pettumusi valmistada!..., ega ka mingitele teistele elus olevustele, kuhumaani meie teadmine ulatub.

 

Me ei või end tunda läbikukkunutena ühe armastava hinguse ees, mis meid juhib, mis meid hingestab, mis meid igal hommikul üles äratab!...

 

Jah. Mure on õigustatud, kuid veelgi õigustatum, heatahtlik ja armuandev on mõistmine, et sellel transiidil kulgemisel on vabastavad peegeldused…, läbi elu.

 

Ja tõsi on, et valu pitsitab, et häving ümbritseb, et vägivald võtab võimust. Kuid mitte vähem kindel on ka see, et tüünus… ärkab igal päeval; et naeratus on vajaduse väljendus, elu nimel.

 

Et igapäevaselt oodatakse; oodatakse, võib-olla, et lootusetus meist lahti laseks. Oodatakse lootuses. Oodatakse usalduslikkuses. Ent tõsi on ka see, et kiirus kiirendab… ja palub tulemusi!, ja palub tulu!, ja nõuab õigust, korda!... nüüd kohe!

 

Ja, selle kiirusega, haarab kaasa ja… ujutab üle.

 

Ja, selles kiirusega, pole aega mediteerida, ei ole aega palvetamiseks!... ega ka kontempleerimiseks.

 

Aeg on arvete esitamiseks!... ja surmanuhtluseks, ja muutuda kriitiliseks ja muuta kriitiliseks mõtlemine ja keelekasutus, kui vabastav, kaitsev väljendus. Ja unustada need, kes peavad püsti tõusma; need, kes on kukkunud palju kordi ja vajavad abi. Kiirustamata! Sihikindlalt, järjepidavusega!

 

Inimkonna kohuseks on olla harmoonia, tasakaalu, fantastilise fantaasia alati võimatus elamise peegelduseks. Ja, nähes, et need on võimalikud!, olla ärksad, olla ärksad ja  hoolikad iga sammu suhtes.

 

Et kiitus, ülistamine oleks tõeline, tõepärane… Ning et see ei muutuks hurrahüüete, triumfide liialdatud ülekoormaks…, et unustatakse jätkata, et usutakse olevat kohelejõudnud…

 

Ja mitte kunagi ei jõuta kohale, alati minnakse, sest meid kantakse.

Igavikul ei ole lõppu. Lõpmatusel ei ole kohale, pärale jõudmist. Surematusel ei ole kehtivuse kaotust, vananemist.

 

Tänane Palvuslik Tähendus tuletab meile meelde ja toob meile vajalikke uuenduslikke detaile, et üle kinnitada suunda, tähendust, et jõuda konsensusele ühises ja hajutada vasturääkivusi. Et alustada uut taasloomist, sellest, mida on elatud. Ümber sulatada see, mis võib olla laiali valgunud, hägustunud, ja sulandada kokku.

 

Ja niiviisi, omades hingusi, nagu vulkaan kui purskab, ja tunneb end vabastatuna korgist, mis teda tagasi hoidis; ning visandab, kujundab oma parimaid tulekeeli, oma kõige töödeldavamaid, viljakamaid laavasid, mis järeleandmatult, armutult külmuvad jõudes vette, ja muutuvad “sulandunuks”…, mis hiljem saavad harituks, kultiveerituks, justnagu maa sooviks väljendada mingit võrdlust, sarnasust… kirele, unelmatele, unistusele ja fantaasiale.

 

Kindlapeale, nendel ristteedel, ei ole lihtne jätkata. Ja on hülgamisi, on salakavalust, reeturlikkust, on kriitikaid ja on opositsioone.

 

Midagi neist ei peaks olema takistuseks, tõkkeks!, et jätkata. Need ei ole elemendid, mis võivad kahtluse alla seada pühendunud hingust… tundmaks end üheks inimkonna vabastavaks piisaks olemist, Loova Müsteeriumi eestkoste all!

 

Ei ole hülgamist, loobumist, mis mind kõikuma paneks. Pole olemas kriitikat, mis mind liigutaks, korda läheks. Ei ole kaotust, mis mind tagasi hoiaks. Ei ole arvamuste lahknemisi, mis mind kahtlema panevad.

 

Liitu, alianssi kuuluvad ilmsused, tõendused koos aja fantoomiga… näitavad, et, kahtluseta, Müsteeriumi Hingus liigutab, edendab meid, annab meile rütmi.

 

Kui ei oleks nii olnud, siis poleks ükski inimkond vastupidanud sellele trajektoorile, mida kantakse. Ja oleks hukkutud, hävinetud oma egoismide tõttu, oma loiduse tõttu, oma tavade, harjumuste tõttu, oma… kordamiste ja mugavuste tõttu.

 

Kuid mingi välgatus igast päevast!… on alal hoidnud valvsuse, valveloleku, tähelepanu…, mis on võimaldanud jätkata avastades, jätkata usaldades.

 

Päevast päeva näidatakse meile kokkusattumusi, juhuslikkusi ja üllatavaid detaile, mis viitavad, et meid juhitakse, et ollakse koos meiega.

 

Ja selle ees, peame olema kestvad, väsimatud panused, kestvad, väsimatud inspireerijad, kes näitavad ja pakuvad võimalusi, lahendusi, ressursse…

 

Ja isiklikuks näiteks olemine, grupiviisiliseks näiteks olemine, tunnetatule tunnistust andev… peab olema esimesel liini.

 

Mitte minna kaotsi, eksida… raevukate rünnakute kaitsetes. Mitte eksida emotsioonide inkvisitsiooni-laadsetesse vaidlustesse, riidudesse. Mitte lasta peal vajuda jalgadeni, vaid tõsta see tähtede poole! Mitte olla ühendus lahkarvamuste alianssidele, mis väänavad, moonutavad, mis loovad umbrohu seemneid, mida peab kui võsa maha võtma…

 

Ai! Mida kõike on vaja külvata!…

 

Olgugi et konspireerutakse, salasepitsetakse meie  suunal, tähenduses, siis mitte iialgi ei saa meie funktsiooniks olema “konspireerumine”. Meie omaks on “inspiratsioon”, sest meid on inspireeritud.

 

Ja meie uus animus, ilma eelisõigusteta, asetab meid delikaatsele positsioonile, kuid ka uuele ilmsele näidiseks olemisele. Mis, loomulikult, ei ole vabastatud enda hindamisest ja pidevast ümberhindamisest; endalt kvaliteedi nõudmisest kõigilt andamitelt, mida Loov Müsteerium meile toob, annab.

 

Palvulik Tähendus meenutab meile:

 

Me ei ole siin, Universumis, et otsa lõppeda mingis surnuaias, mis on väsimatu vägivalla produkt.

 

Oleme selles Universumis, kui grandioosne väljendus, kordumatu ja võimalusi toetav.

 

Mis -aktuaalse, käesoleva teadvuse tähenduses- on kestvaks imeks olemine.

 

Ja kui me oleme selles Universumis, kui kordumatu elamus, ilma kahtluseta -ilma üritamata avastada Igaviku müsteeriume- on selge…, et tema Armastuse lõputus pühendumises on Jõulisus, Valjus; see Armastuse Jõulisus, mis on olnud teeseldud, simuleeritud, mis on olnud väärkoheldud, mis on olnud halvasti interpreteeritud. Ja sellele Armastusele on antud kõikelubavuse, tolerantsuse, võimaldamise karakteristika... ükskõik missugusele jõuetusele või ükskõik missugusele vägivallale, “isamaa armastuse nimel”, “partei armastuse nimel”, “ideaali armastuse nimel”,  ükskõikmissuguse armastuse… “. Ja selle armastuse nimel tapetakse, jälitatakse… See ei ole Armastuse Jõulisus, Valjus.

 

Armastusel on puhastamise, läbipaistvuse jõulisus.

 

Armastusel on Usu jõulisus.

 

Armastusel on selguse jõulisus!

 

Armastusel on siiruse jõulisus! Ta ei luba varjamisi! Ja kui seda tehakse tema nimel, siis Armastus läheb ära. Jääb järele mingi habras sõprus või lihtsalt mingi vastastikune ärakasutamine.

 

Ai! Milliseks väärkohtlemiseks on Armastus muudetud! Ja, tema nimel, kui palju barbaarsusi on korda saadetud! Ja nad kõik, kuna need pole olnud jõulised oma elamustes; elamus, mis meile antakse, ja milles peame peegelduma. Ja jõulisust on interpreteeritud kui karistust!, kui keeldu!, kui väärkohtlemist!... Pole midagi kaugemat nende sõnade reaalsusest.

 

Armastuse Jõulisus põhineb hellusel, mõistmisel, kuulamisel, kuid seda kuulekal juhtimisel, teadmises olemisest vabastav vahendaja, kes, lõpptulemusena, ei saa omale lubada igapäevast harjumuspärast tolerantsi, mugandumist!... ja nõudlikkust.

 

Hoides alal Armastuse päriolevat, järeleandlikku Jõulisust, kui elavat, igapäevast kogemust, mis meid ühendab, mis meid Loominguga ühte sulatab ja meid võimekaks teeb meie loomingulisuse heaks, siis saab meil olema impulss, soov, tahe jätkata olemist panuseks, üks kastepiisk, mis toidab, mis näitab, mis õpetab, mis annab tunnistust, mis panustab juhituna Müsteeriumi poolt, erineva, teistsuguse inimkonna suunas.

 

***

 


LIIGI VITAALSEKS TOONIKS ON

VITAALNE PAHAMEELE,

RAHULOLEMATUSE TOON

 

 

pdf

Võib olla elu fenomeni mittetundmise tõttu -autentses dimensioonis- areneb inimolend… mingis protesti, mitteleppimise, ebamugavuse, mittenõustmise toonis. See on tavapärane…

 

Näib nagu viibitakse… ebasõbralikul territooriumil.

 

Elu muutub sõjaks, raevuks, rahulolematuseks…, mis on enam-vähem igapäevane ja pidev, katkematu.

 

Võiksime öelda, et liigi vitaalne toonus on pahameele, mittenõustumise vitaalne toon.

 

Pahameel ja mittenõustumine, kurtmine ja protest, mis jõuab selle enda omaks tegemisest  -vältimatult- jumalike, taevalike instantsideni välja…

 

Näib nagu oleks see mingi salakaval protest, latentne; mingi -pikka aega kestnud-  akumuleerunud kurtmine…, mis -teadlikult või alateadlikult- muutub järsuks, äkiliseks kõige minimaalsemagi sündmuse ees. Oleks justkui nii, et igaüks kannab endaga kaasas oma lahendamata -ja mida ennekõike ei tahetagi lahendada- ebaõnnedega, ebamugavustega, mittenõustumistega täidetud kotti.

 

Sest see on muutunud elu motiiviks: kavandada oma olemasolu mittenõusolemisega, ilma motivatsioonita, teatud lootusetusega…

 

Näiks nagu inimkonna sees oleks, lootusetuse tõttu, olemas teatud kroonilise mürgistuse tase.

 

Ja tuleb välja, et see, mida me nimetame “eluks”, see väljendub ”mitmekesistavalt” ja jõuliselt, vitaalselt… ükskõik missuguses valdkonnas. Aga  inimolendi puhul  algab kohe kaeblemine, kurtmine, kaotus -kaotuse, kaotamise teadvus-, kasu-, võidu otsimine…

 

Näiks nagu -näiks nagu- talle ei meeldi midagi! Mitte midagi! Näiks nagu, olgugi et igaüks võiks oma ümbrust, oma sõpruskondi, oma karaktereid, oma lähiuniversumit  disainida, kujundada, isegi mitte siis… ei oldaks rahul.

 

Ükskõik missugune ettepanek… saab otsekoheselt vastuseks hoiatuse, preventsiooni, ettevaatlikkuse, hirmu…

 

Ning jah, globaalselt võib öelda järgmist: “no selle jaoks on ju motiive”. Kuid kes need motiivid on andnud…, läbi ajaloo? Inimolend ise. Seesama inimolend on andnud motiive.

 

Näiks nagu igal ühel on mingi krooniline progresseeruv viha omaenda elu vastu.

 

Ja kel seda pole  -erandid-, see leiab neid läbi oma suhete, neid, kellel küll on see olemas. Ja saab olema meeletult raske!... alustada mingit sümbioosi, tasakaalu unisooni, harmooniat…

 

Etteheide (etteheitmine), süüdistus (süüdistamine) on normiks.

 

Ja indiviidide vahel, kogukondade vahel, linnade, külade vahel, riikide vahel, kontinentide vahel… -näib, et ükskõik milline ka ei oleks see vorm, milles inimolend konformeerub, ikka on olemas etteheide, süüdistus.

 

Ja see etteheide, süüdistus… segab, häirib, liigutab, hägustab olemist, modifitseerib huumorit, kahjustab austust, austamist.

 

Tänane Palve Tähendus näitab meile üldist profiili, mis ilmselgelt tumestab, ajab segadusse meie teadvust Loova Müsteeriumiga ühisele lainele minemise hetkel; teises inimeses selle Müsteeriumi nägemise hetkel; ümbruskonnaga ühendumise ja koos rõõmustamise hetkel.

 

Meid takistab… kui see etteheide, süüdistus on valvel, valmis tulistama… žestiga, hoiakuga, ükskõik missuguse detailiga.

 

Sest igaühel on oma nõudmise etalon, ja teiselt inimeselt palutakse sellele kontsepsioonile vastamist.

 

Selle ebamugavuse vertiigo-ga näib, et ainus võimalus -subjektil- on iseenda relvastumine. Ta ei leia midagi paremat! Enesehinnang näib olevat ainuke pääsetee, kuid… see omakorda kukub läbi.

 

Ja kukub läbi…, sest oleme omavahel seotud olendid, ühine kogum, ühenduses olevad; sest me kuulume ühte sulandumisse…, mille teadvustamiseni me ei jõua, olgugi et võime seda intellektualiseerida.

 

Pelgupaik, seega, ei ole mina ise.

 

Meie hädaabi on ühenduses Loominguga; päriolevas aktseptatsioonis, adapteerumises.

 

Ja see vitaalne toon, täidetud insidentide ja vahejuhtumitega, liigub ringi, kontakteerub, eksitab, satub segadusse…

 

Mingi toon, mis otsib partituuri, mis otsib… meloodiat, mida interpreteerida, kuid ta ei oska vitaalset partituuri lugeda.

 

Ja teadja -veidike- oma toonist, üritab seda peale suruda… Ja kui see nii ei ole, siis tõmbub tagasi, tõmbub kokku, kaotab lootuse, satub meeleheitesse.

 

Solvanguid on võimalik meenutada peensusteni. On raske meenutada vitaalsusega meeldivusi, headusi.

 

Ja tervendamise, tervenemisel ja vahendajaks olemise hetkel, liikudes selle koormaga, ei võimalda see meile, et meie meeltel oleks piisavalt sära, et interpreteerida, hinnata, väärtust määrata…, vaid vältimatult see ebamugav elamus, see etteheide, süüdistus projitseeritakse.

 

Kaotades tervisliku identiteedi, elule omase, paneb konsultandi ja konsulteeritava sisenema etteheidete, süüdistuste tooni…, sinna, kus selgusi, võimalusi, ressursse nähakse ähmaselt…

 

Siit ka ettevaatlikkuse vajalikkus..., et isoleerida etteheited, süüdistused, modifitseerida toon, et saaks omaks võtta igapäevase progressi arengu,  hetke transtsendentsi; et saaks pakkuda sellele, kes seda vajab, kes palub, kes anub mingit vitaalset versiooni, mingit “jõudu andvat” võimalust.

 

Teeme Palvuslikust Tähendusest, tema hoiatustes, jõupingutuse…, et end lahti sõlmida akumuleerunud etteheidetest, süüdistustest.

 

Võttes omaks tervendava vahendaja positsiooni, kogu raskus -ebaadekvaatne-, mis meil võib olla, muutub blokeeringuks…, et näha seda, mida meilt palutakse.

 

Ja iga kord kui me kohtume selle vastutusega olla tervislikud, terved vahendajad, siis pakume sellele, kes meiega konsulteerib, teist, erinevat universumit ning me saame soovitada teisi referentse, erinevaid neist, mis ärevust, muret tekitavad, vahendades elu vitaalset lootust; lakkamaks olemaks mingi uus pessimism, mis lisandub sellele, mida olend juba niigi kannab,  pelgalt tema konsultatsioonile ilmumise faktist lähtuvalt.

 

Referentseerides seda, kes kohale ilmub, Loova Müsteeriumiga, ja märgates loovat juhuslikkust, mis on võimaldanud meie kohtumist… vastastikuseks õppimiseks, et avastada vitaalseid ressursse, et panustada tooni vahetamisele, mis lubaks interpreteerida tänulikkuse heli, elamise nimel!, olemise rõõmu nimel!, hellusega… meie tunnetele.

 

Et oleksite võimelised imetlema Loovat tegevust, teost…, mis püsib päevast päeva tänu Müsteeriumile.

 

Ja, niiviisi, olla tänulikkuse tunnistus…, see, mis avab meile lootuste ukse; mis lubab meil ette aimata loovaid sõnumeid, et me ”loomingulistaksime” oma tegemisi.


***




PALVE TÄHENDUS EI OLE VAGURUS.

 

pdf

Tavaliselt interpreteeritakses ja kanaliseeritakse Palve Tähendust kui midagi… vagurat, pehmet, adapteeruvat, mõistetavat… Kuid, võib-olla, see on tänu sellele, et sellele ei pöörata piisavalt tähelepanu…, olgu see siis sõnadele, hoiakutele, vaikustele, või…

 

Seda ühelt poolt.

 

Teiselt poolt, samuti, tähelepanu tasandil, ei pöörata piisavalt tähelepanu sellel, mis päevast päeva toimub, ning et palve üritab meid… ärkvel hoida, meile näidata, meid suunata, Universumi olenditena, elamiseks parima hoiaku suunas.

 

Palvete “nutusest” optikast lähtudes on elu julm; ei anta vaherahu.

 

On järjekestev oma ideedes, oma ettepanekutes, oma trgöödiates, oma draamades…

 

Loomulikult, see on nii, kui kontempleerime palvet kui “nutulaulu”. Aga kui kontempleerime palvet kui… revisjoni, uuesti läbivaatamist, visiooni, selgeltnägemist, intuitsiooni, soovitust, siis tõenäoliselt see sobitub, oma kuulutustega, hoiatustega sellesse teise…, ebaõiglasesse, ootamatusse, ettenägematusse, üllatavasse versiooni…

 

See on kummaline. Esitades küsimuse: ”Kellele elu, sellisena nagu ta on, meeldib? Kellele…?”.

 

Kõik ümberringi kurdavad selle üle! Üks, sest ta on pikk, teine, sest on lühike, kolmas sellepärast, et on tugev, neljas sellepärast, et on nõrk, viies sellepärast, et tal pole seda mis tal on, kuues sellepärast, et püüab saavutada seda, mida ihaldab kuid ei saavuta , seitsmes…

 

Terved riigid, maad… kestvas kaeblamises.

 

Jah, loomulikult, on rõõmuhetki ja situatsioone. Lauldakse isegi ”Tänu elule, mis mulle nii palju on andnud”.  (ühed hispaaniakeelse laulu sõnad) Aga sel ajal kui seda öeldakse, on vältimatu mõelda: ”ja need, kellele ei ole antud…”, ning on tõsi et…  ”kreedit ja deebet” jäävad miinusesse.

 

Elu kibestub ainult suitsiidide ja nälja keskel.

 

Oh!, jah. Süü on rahvusvahelisel kapitalismil, süü on kliima muutusel, süü on sõdadel, süü on… Jah, jah! Jah tunneme kõiki süüdlasi!...

 

Kuid, kas nad on tõesti nii halvad? Või, mis neid muutis halbadeks?... Kas nad vihkavad elu?... Kas neil oli lapsepõlv?...

 

Ja head…? Miks nad ei teosta oma headusi?

 

Loomulikult on olendite erandlikkusi…, need, kellele meeldib elu sellisena nagu ta on, nagu elu kulgeb. Nad on rahul; kindlapeale “oma eluga”. Kuid elu, üldiselt… On raske olla -kas pole?-…, on raske olla elu üle rahul.

 

Ja oleme välja toonud ainult kaks puudust: üks sotsiaalne ja teine individuaalne; olgugi et mõlemad on sotsiaalsed. Ühed surevad nälga aeglaselt, ja teised… surevad kiiresti.

 

Täna, Hispaanias, sooritavad enesetapu kümme inimest ja kakskümmend üritavad seda -näiteks-. Ja need ei ole need kõige “Aahhh!” hulgast… Ei.

 

Loomulikult! On tõsi, on tõsi, on tõsi, et seni kuni sind ei puuduta lähedalt, siis, kuulge!: “Milline nuhtlus, milline raev!”

 

Aga kui sind puudutab lähedalt…, siis saad tundma elu kibedust. Väga kibe!

 

Ja kõike seda ütleb meile Palve Tähendus täna. Nagu näeme, ei ole see nii nutune. Pole seda kunagi olnud!

 

Mis toimub on see, et… kuulatakse sellisel viisil -loomulikult-, seda ”ei-praktiseerita” teistel viisidel, ja lõpptulemusena, jääb kõik rahulikuks.

 

Aga Palvuslik Tähendus ei ole vagurus. Mitte kunagi pole seda olnud. Alati on nõudlik saavutamise, erinevuste, muutuste, uudsuste, erinevuste suhtes…

 

Kui igas päikesetõusus me anname endale aru, et oleme erinevad… -ja selle tõttu me ei lõpeta ära tundmast, tunnustamast elavat, elatut, kuid me oleme just hetkes alustamaks elamist eelisega, mida elatu eeldab, koos nende hoiatustega, koos selle pagasiga-, siis võiksime ... seista silmitsi päevateega teistsugusel moel, erinevalt, teades väheke, teadvustatult, milline see elu on, mis ta hind on.

 

Kui palju on ühe kilo kooselu hind? Kui palju on üks gramm kommunikatsiooni? Kui palju on milligrammid solidaarsust?...

 

Teada tegelikult kuidas läheb ümbritseval keskkonnal, kuid perspektiivi tähenduses ja suhestuda sellega… operatiivselt…

 

Muutes olemise “kooselukõlbulikuks”, viljakaks dialoogiks, läbipaistvaks kommunikatsiooniks, naudinguliseks solidaarsuseks; tundeks, et oled sõnapidaja ja oled end teostanud… kui pisim panus sellesse “elada elavasse”, mida me iga päev kontempleerime, ning mis meile ei meeldi!, ja mida me ei soovi!

 

Kuid inimkond tegutseb, andes sellele ratsionaalsuse, mõistusepärasuse, vürtsitab ja esitleb seda kui… ainukest võimalikku realismi.

 

          Ei. Meid ei kutsuta palvetama, et… lohutada, meid poputada. Meid kutsutakse, et meid instrueerida, et meid hinnata, et meil oleks kvaliteetsed kriteeriumid.

 

          Kuidas iganes me ka saabusime -kas siis järsku, või siis arenedes-, saabusime me ühte tundmatusse ruumi…, kus me pidime õppima, seda üheltpoolt, seda mida meile õpetati, ja teiselt poolt, mida hakkasime avastama;  ja, tänu sellele kombinatsioonile, hakkasid end sisse seadma toimimisviisid.

 

Hakati looma, sisse seadma strateegiaid neile, kes saabusid…, et neil oleks kergem integreeruda sellesse, mida nimetatakse “eluks”, ning et nad panustaksid uuendusi, et see elu saaks edeneda, areneda

 

Kui me vaatame hoolikalt…, ausalt, siis oleme me katkematult -selles iga päeva uudsuses- õppimas; samaaegselt õpetades.

 

Ilma kahtluseta, on olnud juba piisavalt inimkonna kildkondi, kes on pannud paika vorme, mudeleid millesse inimkonnad on asetatud, et ei peaks… õppima, avastama, vaid et kõik oleks nende jaoks juba tehtud, valmis.

 

Elamine ja elu ei ole mingi lõpulejõudev sündmus. See on ”määratlematult jätkuv”…, mil ei ole mitte ainult algusimpulss, vaid millel on ka kestev ”soodustav” toetus. Ja koos sellega saame me teha, teostada. Ja sellega saame me eristuda, silma paista. Ja sellega saame me… näha midagi erinevat sellest, mis juba valmis on sepistatud, paika pandud ja korrastatud.

 

Iga korraga on raskem jalgu mudast  välja sikutada.

 

Ja iga korraga on propaganda aina enam järjekindel kinnitama, et just see on parim positsioon, et mitte võtta riske.

 

 

***



ME OLEME, SAABUSIME JA SÕLTUME

LOOVAST MÜSTEERIUMIST

 

pdf

Ja… kõige lihtsama moto tähenduse all, ilma et üritaks kokku koguda kõike:

 

Millal sai alguse Jumal? Millal algas tema tegutsemine?

 

Kes olid enne, kas need, kes tema tegudele aplodeerivad või need, kes nõuavad ”ebaadekvaatset” tähelepanu tänu oma seisusele?

 

Hiljem saabus teatud liin… -nagu ilutooted-, stabiilsete uskumuste liin, reserveeritud tseremooniate, pulmade, bankettide, ristimiste tarvis… Ja sellele järgnes üks rohkem intellektuaalne hoovus, “neuro-aseptikud” -nii võime neid nimetada. Nende kohaselt… oli võimalik, et jah, või oli võimalik, et ei. Seega sõltuvalt konjuktuurist, tulid nad alati puhtalt välja. Ning siis juba, kõige tipuks, sapiens-sapiensi teadlased, uskumatud ja mitteuskujad, kes keskenduvad ainult oma tühisustele.

 

Jah, teadlikud, et puuduvad paljud detailid, kuid… see annab meile ühe mõtte.

 

Meie palvuslik dimensioon graviteerib teadvuse kohal, kust me pärineme, saabusime ja sõltume ühest Loovast Müsteeriumist.

 

“Oleme,  saabusime ja sõltume ühest Loovast Müsteeriumist”.

 

Ei otsita mingit originaalsust või mingit erilist teoloogiat, ei. Uurime inimolemust, selleks, et too hakkaks teadvustama oma kohalolekus Universumit, kohalolekut Universumis, olles  Universum.

 

Meeldivustundega aktseptatsiooniga liik…, ettenägematute sündmuste omaksvõtuga, jätmata kõrvale rõõme ega kurbusi, kuid osates näha, mis on tagaplaani… tagaplaani tagaplaanil.

 

Sest kui keegi röögatab “tuli!”, siis tõenäoliselt on tema läheduses leeke. Olgugi et me neid ei näe. Kui keegi palub abi, siis tõenäoliselt ei ole siin ainult kuulda seda “appi!”-karjet, vaid miski on ründamas tema terviklikkust. See ei ole kindel!, loomulikult, sest see võib olla lõks, et keegi tuleks ja… siis tungitakse kallale sinule endale. Kuid, võttes arvesse neid erandlikke variatsioone, siis selle ”tagaplaanil”…

 

Ja ei ole nii, et seda varjatakse, ei, see mis toimub on -meie kognitiivse teadvuse jaoks- … liiga… suur.

 

Päike ei varja ennast, ega liigu, ei tule välja, kuid kuna ta on nii suur, ja meie oleme nii väikese suurusega ühel proportsionaalselt nii suurel planeedil, siis paneb see meid nägema… valesid tajupilte.

 

Sellepärast, Palvuslik Tähendus valgustab meid selle kohta, mida läbi elame, tunnetame, tajume, tunneme, vaatleme, et annaksime sellele mingi tähenduse ja transtsendentsuse, mis ulatub empiiriliselt tõestatavast kaugemale; ilma, et sellel tõestataval, nähtaval, kuuldaval jne sündmusel… väärtusest puudu oleks. Ei, ei!...

 

Kuid, tõenäoliselt, tõenäosus, võimalikkus, et sulle langeb osaks lotovõit kolm päeva järjest -kolm päeva järjest!-… on kas pehmelt öeldes ”korda aetud” või peab hakkama mõtlema kuidagi… imelikult. Jah, kuid on olemas üks ”kokkusattuvuslik” õnn.

 

Ilmselgelt on lõpuks klaar, et meid toodi või meid volitati, kohustati… -no sõltub sellest, kas arvatakse, et Pariis eksisteerib või ei- ja, lahus, eraldi mõningatest selgitustest, millega võime aru saada sellest, mis meiega toimub, kuid enamikel juhtudel ei… ei tea me, mis on põhjuseks, miks selline mõju, tagajärg…

 

Ja just seal saavutab mingi perspektiiv transtsendentsuse… märkimisväärsest vajadusest tingituna. Kuid on nii… -jah, on tõsi-, et seda tavatsetakse arvesse võtta “vahel”, “aeg-ajalt”… Näiks nagu Loov Müsteerium otsustaks teispäeval või neljapäeval hakata tegutsema, aga teised päevad jätab vaatamiseks, mis toimub loodete või tuulega.

 

Meie kestmine, püsimine on immanentne eksistentsis.

 

See on perpetuum, igavene. Ei ole jupiti, osade kaupa.

 

Kui võtame igapäevaselt omaks, et tänu mingile abile, toetusele, meie respiratoorne tuige on olemas ja kulgemine järgneb sellele, siis ei peaks meile transtsendeerumine endast mingit jõupingutust kujutama, nähes, mida elu meile selle sündmusega, selle teadmisega, selle juhusega, selle ettenägematusega, selle ootamatusega öelda tahab …

Sedamööda kuidas me pöörame sellele detailile tähelepanu, siis saavad paljastatud selle detaili väikesed detailid. Ehk siis, -ja see on tähtis- et ei…, me ei ole neid avastanud, et see ei ole olnud mingi relvastatud intellektuaalne jõupingutus, ei, ei! Meid on lubatud näha meie soovi, tundmise, näha püüdlemise tõttu.

 

Ükskõik millise inimliku intelligentsi ratsionaalse üritusega jõutakse seletama vaid inimlikke reaktsioone ja juhuslikke “kokkulangevusi”, kuid ei jõuta peene aroomi, mittekäegakatsutava jälje, Nimetu! tunnetamiseni, tajumiseni.

 

Paljudel juhtudel kõige vahetumas teoloogias tavatsetakse öelda: “Saagu nii nagu Jumal tahab!”… Aga see on vaid suusoojaks öeldud. Hiljem, kui see, mida Jumal on tahtnud ei ole meeltmööda, võidakse öelda teisi asju…, kirjeldamatuid.

 

Tegelikult, inimlik hoiak Loova Müsteeriumi ees on pühalikult haiglane, põdur, nõrk ja moondunud. On olema erandeid, jah. Jah.

 

Lähtudes neist… -jah- kahtsusväärsetest konditsioonidest, siis meie positsioonid saavad paraneda. Olgugi et alati saab veidike hullemaks minna! Oleme juba … ära kadumise piirimail, nii et on võimalik parandada.

 

Iga kord kui  -teadvuses- elame läbi tundmusi, emotsioone, ilmselgusi ja rajame suhte parameetreid… kooselus, kommunikatsioonis, siis põhjused ja tagajärg -kõik see on väga kiire väljenduma. Kuid, enne mingi vastuse andmist, enne seoste jadaga jätkamist, jätame mingi pausi meie hädade või meie glooria vahele.

 

Enamikel juhtudel saab see olema mingi häda, õnnetus, sest iga üks nõuab iga korraga aina enam, kõikides tähendustes.

 

Jätta see paus…, et tunnetada ja esitleda end, ilmuda Loova Müsteeriumi ette kui pulbitsev uudishimu, üritades leida tähendust, mis läheks meie võimetest kaugemale.

 

Väga suure tõenäosusega saame me tunnetama… ja lisama juurde, meie vastuste moodulites, erinevaid reaktsioone, teistsuguseid hoiakuid.

 

Veidi aega tagasi üks inimolend kurtis oma valude üle, nõudes Loomingult:

 

-Kuidas on võimalik, et mina…, et minul valutab? Mina, kes ma kõigega hakkama saan; mina, kes ma nii terve olen; mina, kes olen… kes ma olen! Kuidas see saab minuga toimuda? Olgu olla!, et ilmuks kohale kogu teadus ja kultuur, et lahendada see kõik silmapilkselt. Doktor, selgitage seda mulle!!”.

 

-Mida ma teile selgitan…? On võimalik, et… seni kuni teie olete oma perfektsuse tühisuse, kõrkuse ja teiste süüdiolemise enesekindluse haardes ning nõudmises, et kogu teid ümbritsev ümber teie jookseks, siis on võimalik, et kõik läheb… halvemaks.

 

-Oh!

 

Veidi aega tagasi kuulsime üht uudist Leedust, kus üks rase naine, juba sünnitamas, otsustas endapoolse pingutuse, töö lõpetada ja kogu teda ümbritsev kirurgiline meedikute meeskond -ämmaemandad, günekoloogid, medõed-… ei olnud võimelised temaga looma mitte mingit tüüpi dialoogi või mingit adekvaatset suhet, mis võimaldanuks koostööd, et sünnitus saaks toimuda. Naine viskas end põrandale, püherdas… Sellega ei osatud midagi peale hakata. Ja mida tegid siis üllad kolleegid? Helistasid politseisse. Kas kujutate seda ette? Kena, siin, kindlapeale, oleksime kutsunud tuletõrjujad, need avaldavad rohkem mõju. Ja saabusid politseinikud sünnitusmajja, ja hoidsid naist kahevahel kinni, tõstsid ta sünnitamise piinapinki… ja seal üks-kaks-kolm -pole teada, kas lõpuks karati rõõmust - ja naine sünnitas. Kuid politseinikele sai osaks väga halb õnn, sest selle sündmuse käigus tegid nad sünnitajaga koos ühe selfie. Ja olgugi et ta ei olnud pildil ära tuntav, siis rahvuslik skandaal Vilniuses -Leedu pealinnas- oli monumentaalne. Linnapea, president, kogu maailm: “Pole õigust!, ei ole õiglane! Mida tegi seal politsei?” -jne-.

 

Jah, aga kui… meedikud, medõed, abilised ei ole võimelised…

 

Milline barbaarsus!, kas pole?

 

Kuid vastupidiselt, väga kummaline, politsei avaldas mõju. Nii et siis teate: kui teil on raske sünnitus, saatke see politseijaoskonda.

 

Aga millises seisundis oleks naine…? Kõigele lisaks oli kohal ka mees, ja, ja. Millises seisundis oli see naine? Ja milline võimetus tervel real professionaalidel!...

 

Jah, on tõsi. See ei ole mingi erand, et… naised, sünnituse hetkel, oma ebamugavuse tõttu, ükskõik millise valu juures, kaotavad päitsed, hobuse, ohjad… kõik. Ja, jah. Juhtub. Kuid, ilmselgelt, need, kes ei ole neid kaotanud -ja ei või kaotada- on need ümbritsevad, kes otsivad vahendeid, vorme…

 

Ning jah, juhtub, et… -ilma nendesse ekstreemidesse laskumata-, juhtub, et igaühe elamise ebamugavus, kui asjad ei lähe isikliku maitse kohaselt, on sagedane.

 

Ja sealt saavad alguse petitsioonid, nõudmised… -kaasaarvatud, loomulikult, ka nendes, kes üritavad transtsendeeruda- kaebluste, protestide, raevu nõudmised…

 

Kindlapeale, paljudel juhtudel, väikese vaikusega… antaks võimalus teistele vastustele ja teistsugustele sündmustele.

 

Peame oskama kuulata… Loovat keelt.

 

See on just läbi palve, meditatsiooni, kontemplatsiooni…, kui liigume inkorporeerides hoiakuid, tunnetusi ja valmisolekuid…, et meile avatakse meie teadvus teistele reaalsustele, lisaks nendele, milles me oleme; lisaks nendele, mis meil on.

 

Ja võib juhtuda ja juhtub, et selles “valmisolekus transtsendeerumiseks” avastame teisi headuse! tasandeid!..., mis näivad isegi vahel, ebaõiglased või disproportsioonis olevat.

 

Loov Müsteerium on liialdatult… ülevoolav! Ja selleks, et see või teine asi juhtuks, on ta võimeline sooritama kakssada varasemat karambooli.

 

Nagu ütles Lao Tse: ”Taevas kohtleb inimesi nagu põhukoeri”; kindlapeale, tehes selge vihje, et meie käitumine, projektid, ideed, jne ei avalda mingit mõju Müsteeriumi Loovatele tegevustele.

 

On olnud ajalooline püüdlus jagada Jumalaga trooni -kas pole?- jagada Temaga seda, mida tegema hakatakse: ”Aitan Jumalat tema töös, tema sõjas deemoni vastu. Aitan…”. Alati on olemas olnud mingi strateegia, et aidata invaliidist Jumalikku.

 

Kokkuvõttes… südant riivav, kas pole?

 

Jah. Võib olla, et just praegu, kuid… seda on, siiani veel! Ja tendents ja uskumus, kõige usklikemas, sest see tendents võib varieeruda -paljusõnalisus on siin vajalik-…, Jumalik tendents, meie inimlike aktsioonide tõttu.

 

Esiteks, neid ei saa omavahel lahutada. Kuid, teiseks, meil ei ole ei piisavalt protagonismi ega võimekusi, ega filmis extra külalisi, ega… mitte midagi!, mitte ainult muutmiseks, vaid et ka “tsipakenegi” mõjutada toimuvat.

 

Kui see on selge!..., siis jäävad ülearusteks jõupingutused ja pühendumised ja tegutsemised, jne, millega oodatakse esiletõstmist. Ja me siseneme veelgi enam Kõrgema Headuse tundmisesse. Siseneme veelgi rohkem praktiseeritava alandlikkuse elamisse. Oleme rohkem... silmatorkavad, väljapaistvad vastutusega, pühendunud teenimises.

 

Kõik see annab meile põhjuse, võimaluse, et näha… ja mitte jääda ainult sellesse, mis meile korda läheb või mis meile korda ei lähe, sellesse, mis meile meeldib ja mis meile ei meeldi.

 

Olendi universaalsusel ei ole eelistusi. Tal on Armastused. Tal on… sulandumise tendentsid.

 

Õpime uuesti elama.

 

 

***